Meie oma täht Hollywoodis Miliza Korjus: «Kui Eesti ei vajanud mind, siis mina ei vaja Eestit!»

Miliza Korjus umbes aastal 1935

FOTO: Vida Press

Saaremaa ooperipäevade jätkuks oleks paslik meenutada ka ühte ooperiajaloo väljapaistvamat koloratuursopranit Miliza Korjust, kes on oma päritolult seotud ka Eestiga. 1938. aastal valminud valsikuningas Johann Straussi elu käsitlev film «Suur valss» («The Great Waltz») tegi ta kuulsaks üle maailma.

Eesti juured

Miliza Elizabeth Korjus sündis 18. augustil 1909 Varssavis. Tema isa oli Artur Korjus, kapten Vene tsaariarmees, kes oli sinna teenistusse saadetud, kuid sündinud Tallinnas. Tema ema Anna Gintowt oli pärit poola-leedu Gintowt-Dziewaltowski aadliperekonnast. Milizal oli üks vend Nikolai (1901) ja neli õde: Nina (1900), Tamara (1904), Anna (1908) ja Tatjana (1911). Miliza vanaisa Karl Korjus pidas Tallinna südalinnas, praeguse Viru hotelli vastas kuulsat Korjuse kõrtsi. Karl olevat rikkaks saades ostnud sakslasest Palivere mõisnikult vabaks teoorjast talupidaja tütre Liisa Tirstali. Noorpaaril sündis kolm poega ja üks tütar: Hugo (1858), Leontine (1860), Justus (1866) ja Miliza Korjuse isa Artur (1870). Artur Korjus lõpetas Tallinna saksa kreiskooli Vene tänavas. Ta mängis klaverit ja viiulit.

1917. aastal puhkenud revolutsioon ja bolševike võimuletulek Venemaal paiskas Miliza vanemad endise Vene impeeriumi eri piirkondadesse ning pere päris kokku enam ei saanudki. Artur koos poja Nikolaiga tuli Eestisse, kus temast sai Eesti Vabariigi sõjaministri käsundusohvitser, kolonel.

Ema koos tütardega siirdus Kiievisse. Elu revolutsiooni- ja kodusõjaaegses Ukrainas oli ränk ja pere vaevles tihti nälja ning viletsuse käes. Miliza tütar kõneles sellest oma kunagises intervjuus:

«Teame küll, et tema lapsepõlv Ukrainas oli raske. Aasta enne surma, 1979, rääkis ema mulle ühe loo, mida polnud varem jutustanud. See toimus revolutsiooni ajal Kiievis. Miliza kord oli minna leivasabasse. Seal nägi ta kaklust leiva pärast, mille käigus ühel naisel tõmmati põsed veriseks. Nähes seda stseeni jooksis Miliza järjekorrast minema, jättes niiviisi pere leivata.»

Kuid ometi suutis ema suunata Milizat jätkama õpinguid muusika vallas. Kiievi ooperis tutvus neiu ooperimaailma parimate teostega. Tal oli absoluutne kuulmine ja juba pärast esmakuulamist laulis ta järele teatris kuuldud raskeimadki lood. 16-aastaselt sai Milizast Ukrainas tuntud ansambli Dumka liige ja ta käis sellega mööda maad esinemas.

Põgus Eesti-periood

1927. aastal, kui koor esines Leningradis, jõudis Korjus üle piiri Eestisse, kus ta kohtus oma isaga ja jäigi tema juurde elama. Eestis jätkas Miliza oma muusikaõpinguid Peterburi ja Itaalia muusikaharidusega Varvara Malama erastuudios. 1929. aastal abiellus Miliza füüsik Kuno Foelschiga, kellega tal sündis kolm last: Melissa, Richard ja Ernest.

Septembris 1932, pärast kontserti Estonias, soovis Miliza proovida jõudu Estonia ooperitrupis, kuid talle pakuti kohta vaid kooris. Põhjuseks toodi tema kehv eesti keel ja tuntav vene aktsent. See Milizat muidugi ei rahuldanud ja ta pühkis Eestimaa tolmu igaveseks oma jalgelt. Hiljem on ta lasknud end päritolult tituleerida nii poolakaks kui sakslaseks, aga mitte kunagi eestlaseks. Oma sugulastele saadetud kirjas tunnistas ta otse:

«Kui Eesti ei vajanud mind, siis mina ei vaja Eestit.»

Tema isa Artur Korjus on öelnud ühes usutluses: «Missugusesse rahvusesse Miliza peab end kuuluvaks, see on tema isiklik asi. Kuid Korjuste mehed on alati olnud eestlased.»

Berliini ööbik

1933. aastal sai Miliza töökoha Berliini Riigiooperis. Tema edukad esinemised ka väljaspool Saksamaad tõid talle hüüdnime Berliini ööbik. Ta tõusis maailma koloratuursopranite eliiti oma hääle liikuvuse ja virtuooslikkuse, selle kristallselge ja ilusa kõla ning uskumatult suure ulatuse tõttu. Tema erilisus lauljana seisnes säravas staccato-tehnikas ja pikalt välja peetud käikudes kõrgregistris. Ooperirollid said hüppeks maailmaareenile.

Tema esitust juhtus kuulma MGM filmiprodutsent Irving Thalberg, kes sattus sellest otsekohe vaimustusse. Ta saatis ooperiprimadonnale 10-aastase allkirjastatud filmilepingu ja kutsus Milizat Ameerikasse. Sellisest kutsest ei saanud laulja kuidagi keelduda ja 1936. aastal võttiski ta ette teekonna teisele poole ookeani. Samal ajal suri ta isa, kuid tema matustele Miliza ei jõudnud. Kodusel ärasaatmisel kõlas grammofonile pandud heliplaadilt vaid Miliza laul «Warum?» (tlk miks). Kolonel Artur Korjusele korraldati Eesti Vabariigis sõjaväeline matus.

«Suur valss» ja filmikarjäär

Hollywoodi jõudes vormistati Miliza proovivõteteta palgale ja algas staari ettevalmistamine. Tollal USAs elanud eesti pianist Vladimir Padva külastas 1938. aastal Miliza Korjust tema villas Hollywoodis ja kirjutas sellest Päevalehes:

«Kahe aasta kestel Miliza Korjus ehitati ümber nii seesmiselt kui väliselt Hollywoodi mõõdupuu järgi; tema aeg oli täidetud hommikust õhtuni ilukuuri seanssidega, inglise keele õppimisega ja muusikaharjutustega. Nüüd on ta filmi jaoks küpsenud ja tal hakkab peale töö tema esimeses suurfilmis.»

Miliza jaoks olid need üliinimlikud pingutused, et võtta kaalust alla ning olla filmi jaoks piisavalt sale. Hiljem tunnistas ta ühes intervjuus: «Nad panid mind dieedile, mis koosnes kolmest klaasist mahlast, väikesest lihalõigust, väikesest köögiviljaportsjonist, ühest õunast hommikul ja ühest pirnist õhtul. Ja nii toitusin ma kogu võtteperioodi. See oli kohutav. Igal pool, kuhu ma vaid vaatasin, viirastusid mulle valged hiired ja ma karjusin.»

Film linastus 1938. aastal ja saavutas tohutu menu. See esitati Oscari nominatsioonile koguni kolmes kategoorias. Sealhulgas ka Miliza Korjus parima kõrvalosatäitmise eest Carla Donnerina. Võitu ta kahjuks ei pälvinud, kuid ajakirjandus rääkis temast siiski ülivõrdes ja ta arvati kohe Hollywoodi tähtede hulka.

Luise Rainer, Fernand Gavet ja Miliza Korjus filmis «Suur valss» / Foto: Ronald Grant / Scanpix

FOTO: Robert Grant / Scanpix

Eestis esilinastus «Suur valss» 6. veebruaril 1939 Viru tänava alguses asunud kinos Bi-Ba-Bo. Viimase hetkeni oodati esilinastusele ka Milizat, kuid muidugi ta ei tulnud.

Korjuse tähtosa pidi olema filmis «Sandor Rozsa» (töövariant «Viiulid ja püssid»). Miliza kaastähed pidid olema Robert Taylor, Hedy Lamarr ja Franchot Tone. 28. mail 1940. aastal, vaid kaks päeva enne kavandatava filmi võtteperioodi algust, sattus Miliza tõsisesse autoavariisse ja sai vigastada. Tema vasak jalg oli nii katki, et arstid tahtsid selle algul isegi amputeerida. See vajas pikaajalist taastumisperioodi ja film katkestati.

Suveks 1941 oli Miliza piisavalt taastunud, et teha kontsertreisi Lõuna-Ameerikasse. Sel ajal astus USA maailmasõtta. Olles veetnud nooruse sõjas ja revolutsioonis, otsustas Miliza Korjus jääda sõja ajaks perega Mehhikosse. Ta tegi 1942. aastal kaasa hispaaniakeelses filmis «Impeeriumi rüütel», kuid sellega tema filmikarjäär ka lõppes. Kui kunagi hiljem ühes usutluses küsiti Milizalt, kas ta ka kahetseb seda, et see nii lühikeseks jäi, vastas lauljatar: «Ei, sest kui ma oleks veel filmides osalenud, siis ehk poleks nad tulnud nii head. Kuid nii jään ma väga salapäraseks. Vaadake, ma olen alati soovinud olla legend.»

Naasmine USAsse

1944. aastal naasis Miliza USAsse ja oktoobris toimus kohe suur soolokontsert Carnegie Hallis. Tema uhke musta kleidi, mille kavandas kuulus moelooja Heddy Carnegie ja mida ta selle kontserdi ajal kandis, kinkis tema tütar Melissa hiljem Eesti teatri- ja muusikamuuseumile, kus telliti selle jaoks eraldi suur vitriin ja koos hulga haruldaste fotodega paigutati muuseumi püsiekspositsiooni.

Sellele järgnesid kontsertturneed USAs, Kanadas, Uus-Meremaal. Koloratuursoprani repertuaari paremik salvestati heliplaatidele firmades His Master´s Voice, Victor ning 1960. aastast talle endale kuulunud firmas Venus.

Miliza lahutas oma mehest. 1952. aastal abiellus ta arst dr Walter Shectoriga ning asus elama Los Angelesse. Ühtlasi tõmbus ta tagasi kontserttegevusest.

Aastal 1980 suri Miliza Korjus Culver Citys Californias südamerikke tagajärjel ja maeti Los Angelese kalmistule. Tema matusetalitusel kõlas laul «Warum?», millel oli eriline tähendus nende suguvõsas.

Miliza tütrest Melissa F.Wellsist sai aastatel 1998-2001 USA suursaadik Eestis. Mälestustes emast kõneleb ta:

«Emal oli kõige parem huumorimeel, mida ma üldse kohanud olen. Talle oli loodus kinkinud võime olla 90 protsenti ajast heas tujus. Ta oli mõnikord vihane, kuid mitte kunagi viril. Kust need omadused pärinesid, ei ole teada… Kogu elu jooksul säilitas ema maaläheduse ja ta oli kõige teesklemisvõimetum inimene, keda tean.»

2012. aastal ilmus Jaak Jõekallase raamat «Unustamatu Miliza Korjus». Välja on antud ka tema loomingu CD-kogumik.

Tagasi üles