Moodne naine tunnistab ausalt: kui palju ma tegelikult joon

FOTO: Vida Press

Kui jõusaali eratreener hakkas uurima mu toitumise kohta, lugesin uhkelt kõik oma quinoad ja spinatisalatid üles. Mida ma talle aga eriti öelda ei tahtnud, on see, et joon lisaks oma veenormile ja tervisesmuutidele iga nädal liitrite kaupa veini ja kangemaid napse peale. 

Sellest eriti ei räägita, kui palju noored karjäärinaised alkoholi tarbivad. Loomulikult võin sõbrannadele esmaspäeva hommikul kurta, et eilne šampanja-brunch venis natuke liiga pikaks ja paha on olla. Ilmselgelt on mul varuks aspiriini, kui nädala selgroogu tähistav happy hour puhta toasooja viski ja bossi pakutud sigariga natuke tunda annab. Või kes meist siis ei oleks laupäeva hommikul haaranud Uberi, paar karpi külma siidrit ning vürtsikat kiirtoitu, et eelmise õhtu pudelikaaslastele pohmelli-kiirabi teha ja koos pead parandada.

Või kes meist siis ei telliks vahel lõuna kõrvale klaasikest külma valget ja avaks stressirikkal sügisõhtul pärast tööd koju jõudes pudeli lohutavat punast veini?

Ma olen viimasel ajal mõtlema hakanud, et võib-olla kõik ei haaragi. Vaatame siis kogustele otsa, kui palju mina, kahekümnendate lõpusirgel, kõrgharitud, hästiteeniv juhtival ametikohal naisterahvas joon? Kõige ausam vastus on, et ma ei mäleta viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul sellist nädalat, mis ei oleks lõppenud viimasel piiril kõikumisega. Ma ei ole tõepoolest teismeliseeast saati kümme päeva järjest kaine olnud. Mitte kordagi.

Kõige ausam vastus on, et ma ei mäleta viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul sellist nädalat, mis ei oleks lõppenud viimasel piiril kõikumisega. Ma ei ole tõepoolest teismeliseeast saati kümme päeva järjest kaine olnud. Mitte kordagi.

Nii päris öelda ei saa, et ma ennast iga nädal mällu jooksin, sest ma lihtsalt ei jää mällu. Ka oksendama hakkan väga harva ja siis peab olema pohmell seotud halva toidu ja kõva rappumisega. Küll aga joon ma – iga nädal, vanusest kuusteist – nii palju, et rohkem enam ei saaks. Jõuab kätte uus päev, ma ei räägi enam selgelt ega kõnni sirgelt ning hiljem väriseva käega baarivalguses tehtud selfisid vaadates on mu silmad neil tulipunased.

Kui ütleksin, et ma ei tea, miks ma joon, siis oleks see valetamine. Joon, kui on vaja tähistada. Joon, kui on vaja lohutada. Saan sõpradega kokku, joon. Näed kapis või poes midagi eriti maitsvat nagu karge gin toonik, tummine pino noir vein või pilvine naturaalne siider, siis ilmselt joon selle ära. Joon, kui vaatan mõnda filmi või loen raamatut, mis lihtsalt meelitab klaasi haarama. Olete kunagi «Bridget Jonesi» lõpuni vaadanud nii, et ei tahaks pisutki huuli niisutada? Mina küll ei ole. Joon, kui tahan rallida mööda baare, kaasas aina kasvav lõbus, naerune, irooniline, elu nautiv seltskond sõpru ja võõraid.

Selles ongi asi, et mulle ju meeldib see. Esiteks meeldib ja teiseks ei jää elule ette. Lapsi mul ei ole ja viimseni kõik mu peigmehed ei ole mitte ainult minust rohkem joonud, vaid on tegelikult olnud rõõmsad, et nende kallim suudab ringidega sammu pidada, ägiseb hommikul nendega sarnases harmoonias ning, mis põhiline, ei keela neid.

«Regina joob teid kõiki laua alla,» hõiskas mu eelmine kallim, kui mind esimest korda oma ülikoolisõpradega tutvustas. Ta oli siiralt uhke. Tal oli selle üle hea meel. Ta oli leidnud kellegi endasarnase.

Mis mu töösse puutub, siis see asi tuleb nii kasuks kui kahjuks. Olen juba kirjutanud sellest, miks tegelikult on vajalik tähtsate meeskolleegidega õigesti napsu võtta. Jah, muidugi pean ma enne suuremate projektide tähtaegu või kohtumisi hoidma selget pead, aga samas on lohutav teada, et niipea, kui asjaga saab ühele poole, ootavad mind Tallinna baarid ja kodused kapid. Sama lugu oli ülikoolis: sess tähendas kõva tööd, aga ka suurt tähistamist.

The Daily Mail kirjutas eelmisel kevadel uuringust, mis tõi välja, et kõige suurema riskijoomisega grupp naiste seas on just kõrgeltharitud juhtivatel positsioonidel olevad noored täiskasvanud. Alguses püütakse oma karjääride edendamiseks meestega sammu pidada, aga mida aeg edasi, seda rohkem avatakse pudelid ka üksinda kodus olles. Üks viiest kõrgharitud naisest joob Daily Maily sõnul «ohtlikult», madalama klassi naistest teeb seda vaid kümme protsenti.

Ma ei tea, kas ma joon ohtlikult. Kui treenerile ütlesin, et korra nädalas joon ennast nulli, teen oma peale nii-öelda restardi, tähendab see kolme pudelit veini või poolt liitrit kanget. Ainult minu peale. Kahel korral võtan ennast veel kergelt sumisema ja sellele kõigele lisanduvad juhuslikud dringid nii lõunate kui õhtusöökide kõrvale. Selline mu elu on, nüüd te siis teate.

Treener ütles, et ma näen selle kõige kohta päris hea välja. Ta vist mõtles seda, et mu käed ei värisenud ja suust ei voolanud viinahaisu, aga seda ei juhtu minuga kunagi. Mul on nii kodus, käekotis kui kontoris silmatilgad, vitamiinid, valuvaigistid, ma oskan õigesti enne pidu ja järgmisel päeval süüa ning tean, et kui muu hommikul ei aita, tuleb lihtsalt üks kiire päästenaps peale teha. Inglise keeles öeldakse selle kohta, et kui koer on nagunii kõrist alla läinud, siis tuleb koera saba ka peale teha. Ma olen koerasabade meister ja tunnen uhkust, et suutsin ka oma sõbrannad nende usku meelitada.

Aga kui nii mõelda, siis kas teie teate, palju tegelikult naised teie ümber joovad? Need, keda vahel ikka peol näeb ja kellega mõnikord ikka saab veini libistatud? Võib-olla ikkagi natuke liiga palju? Võib-olla see kõik ikkagi on liiga ohtlik?

Tagasi üles