Lugeja pihib: appi! Armusin oma kasuisasse!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Minu ema elukaaslane on viimastel aastatel mu jaos tõeliseks kinnisideeks saanud. Kõige hullem on, et ta meeldib mulle palju rohkem kui emale endale! Kas ma petan end, kui arvan, et meil on võimalus? Nii kirjutab meile lugeja Mammu.

Alustame algusest. Minu ja mu ema vanusevahe on tubli tükk alla kahekümne aasta ja oma isa pole ma kunagi tundnud. Kasvasime nii-öelda koos ja ema ise on alati öelnud, et peab meid rohkem sõbrannadeks ja õdedeks kui kaagutavaks kanaemaks ja tissi otsas rippuvaks lapseks.

Kui keskkooli lõpetasin, sõitsin kodulinnast ära ülikooli ja üksi jäänud ema kõrvale tekkis sel ajal uus mees – noores keskeas ilusate siniste silmadega kullatükk. Ma olin alguses kahtlustav, kui hakkasin emalt kuulma, et ta ei ole kunagi oma elus nii õnnelik olnud, aga kasuisa paremini tundma õppides pean tõesti tunnistama, et tegemist on ühe erilise inimesega.

Nimeks on tal vanamoodne Peeter, aga hingelt ei ütleks kuidagi, et mees minust vanem oleks. Soola-piprakarva juuksed sobivad talle väga hästi ja oma füüsilist vormi hoiab ta suurepärasena. Et Peetrit paremini tundma õppida, hakkasin koolist peaaegu igal nädalavahetusel koju käima ja nii veetsime me kolmekesi mu elu ilusaimad ajad. Suvel käisime koos rannas ja sügisel metsas seeni korjamas. Ema veel õhkas, et pool Peetri võlust ongi see, kui hästi mees tema ainsa lapsega läbi saab.

Millest ema aga aru ei saa, on, et minu ja Peetri suhted ei ole algusest peale olnud pelgalt vanemlikud. Nii mõnigi kord oleme kahekesi veini joonud, kui töönädalast väsinud ema õhtul vara magama läheb ja mina veel jutustada tahan. Meie huumorimeel, elufilosoofia ja isegi poliitilised vaated klapivad sada protsenti! Isegi haridus on meil Peetriga sarnane, oleme mõlemad majanduse magistrid, kui mu ema on lihtne raamatupidaja.

Nüüd olengi dilemma ees, mida teha. Peeter ja ema on praeguseks üle kümne aasta koos elanud ja ma ju näen, et kirg nende suhtest on kadunud. Ka see väikelinn, kust me emaga pärit oleme, ei tekita kasuisas erilisi emotsioone.

Mina elan aga juba ammu pealinnas ja otsin aina rohkem põhjuseid Peeter, noh, olgu, ema koos temaga, endale külla kutsuda. Ma olen küll erinevate meestega kurameerinud, aga ükski suhe ei ole kestma jäänud, sest saan ise ka aru, et võrdlen kõiki mehi oma kasuisaga. Küsimus on aga, mida ma peaksin tegema? Ma ju näen, et mina meeldin Peetrile ka, ta alati kallistab mind, kui koju lähen. Ka komplimentidega ei ole kasuisa kunagi kitsi olnud ja nii tean, et ta peab ilusaks nii mu silmi kui säärejooksu.

Internet on täis perversseid lugusid sellest, kuidas isad ja tütred või õed ja vennad armuvad ning ühiskonna vastuseisust hoolimata koos elada püüavad. See kõik ajab mind oksele! Mina ja Peeter pole aga ju sugulased ja ka meie vanusevahe ei ole midagi erilist. Ainus takistus meie õnnele on minu ema tunded, aga kui ta ise ennast mu sõbrannaks ja õeks peab, siis kas ta ei võiks aru saada, et seisab mu õnnel ees? Kas siis mina ei olegi oma unistuste meest väärt?

Tahtsin oma mure endast lihtsalt välja saada, sest tunnen, et ei julge sellest veel kellegagi rääkida. Ema ja Peetriga sõidan ma aga juba sel nädalal Viljanisse kontserte kuulama. Pidime raha kokkuhoiu mõttes ööbima samas telgis, nii et saan vähemalt oma armastatud mehe lähedal olla. Eks aeg näitab, mis meist kolmest saab!

Tagasi üles