Maarja Kupits: mõisa köis, las lohiseb?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Mida rohkem aeg edasi, seda enam hakkab mulle tunduma, et laste mänguväljak on nagu väike mudel ülejäänud elust, läbilõige ühiskonnast. Seal on ilusad, toredad, populaarsed ja edukad... ja need teised. Seal on suured ja väiksemad, rikkamad ja vaesemad. Seal on mõned atraktsioonid, palju liiva ja lõppude lõpuks muidugi mänguasjad. Lisaks kõikide isiklikule varandusele on seal ka päris arvestatav hulk Kõikide Asju, mis mulle seekord silma jäid.

Need Kõikide Asjad on millalgi ilmselt olnud osa kellegi Oma Asjadest, ent mingil põhjusel on need jäänud või jäetud sinna mänguväljakule kõikidele mängida. Iseenesest ju väga kena ja jätkusuutlik mõttekäik – kui omale enam ei taha, jäta teistele, las nemad kasutavad. Seda ei lase teised endale kahte korda öelda ja Kõikide Asjad panustavad üldisesse heaolusse nii palju, kui veel vähegi jaksavad.

Siis aga tuleb kätte aeg, kui Kõikide Asjadest saavad kuidagi Mitte Kellegi Asjad ja nende vanade risudega ei taha järsku enam keegi tegeleda. Veel hiljuti populaarsete lelude asemele on tulnud uued või on keegi kuskilt õppinud mõne uue põneva mängu, mis senist varustust enam ei nõua. Igatahes jäävad Mitte Kellegi Asjad ühel hetkel kahtlaselt vegeteerima nagu Linnahall ühes Tallinna magusaimas kohas. Aeg-ajalt nad kaovad silmapiirilt, et mõne aja pärast liivakasti teises otsas välja ilmuda ja võib-olla sellega hetkelist elevust põhjustada, aga üldiselt jääb nende osaks möödunud hiilguse meenutamine, kuni nad satuvad sinna, kuhu kõik vanad asjad lõpuks jõuavad.

Ja siin ma näen tugevat paralleeli muu eluga. Lihtne näide – ilmselt on enamik inimesi vähemalt korra käinud avalikus tualetis. Kui see ei olnud vähemalt natukenegi ebameeldiv ja/või jäi see teil ainsaks korraks, siis lubage, ma õnnitlen teid haruldase vedamise puhul. Ülejäänud... mis te arvate, miks see nii õudne oli? Ei ole ju eluliselt usutav, et avalikes käimlates unustavad eraelus seda asutust täiesti tsiviliseeritult kasutavad inimesed ühtäkki täielikult, millisesse valgesse anumasse käivad kehavedelikud, kuhu paber, kuidas käsi pesta-kuivatada ja kuhu panna oma prügi?

Sama kehtib igasuguste avalike kohtade ja ürituste puhul. Kehavedelikega seal ehk, ma väga loodan, pistmist pole, ent «mitte kellegi oma» teema kerkib ikka. Mainides vaid põgusalt kõikvõimalike üldkasutatavate esemete pärast kasutamist oma kohale tagasipanemist, õigemini selle tegematajätmist, ei saa üle ega ümber sellest, kuidas avalikus kohas ei suudeta kuidagi meenutada, kuhu, issanda päralt, panna oma prügi?

Jagatud vastutus sulle ei laiene?

Osa inimesi näib jätkuvalt arvavat, et kui nad ruumide või näiteks pargi omanikule või koristajale isiklikult otse silma sisse vaadata ei saa, siis teda pole olemas. Seega nende meelest kasvatavad nende poolt laialipillutavad jäätmed ilmselt endale ise pisikesed jalad alla ja lähevad ise kribinal-krabinal sinna, kus on nende koht. Kunagi... kuidagi... Ja kui need siis järgmise külastuse ajaks ei olegi  oma kohale läinud, on kindlasti süüdi salapärane Keegi Teine, kes lagastanud või lõhkunud on, ja häbi tal olgu, ja saba tal tulgu! Peeglisse ärme igaks juhuks vaata. See, et kõikide ühine ala ei tähenda mitte seda, et mitte keegi ei vastuta, vaid kõik vastutavad ühiselt, on päris suurele inimhulgale ikka veel täielik utoopia.

Prügi on tegelikult sellest suhtumisest vaid üks, kuid väga ilmekas tahk. Maja välisuks lendas jälle pauguga kinni, nii et seinast krohvi langes? Viiele pärijale jäänud maja mädaneb ja aed metsistub? Seitsmele inimesele antud rühmatöö ei saa kunagi valmis? Neid kõiki olukordi iseloomustab üks ja sama joon – tegelikuks kaotajaks on need inimesed ise, kes arvavad, et jagatud vastutus neile ei laiene. Ja süüdistavalt ringi vaadata, kui maja uks on jälle katki, nii et vargad uue jalgratta näppu said, kui esivanemate maja ja aed loodusega märkamatult ja päästmatult üheks saanud on või kui kursuse hinne oodatust madalam on, polegi väga mõtet.

Samamoodi pole mõtet imestada, kui mänguväljakul nii kiviheitemasina kui maa vahevöösse ulatuvate kaevamiste abivahendina aega teeninud plastikreha lõpuks pooleks läheb, või järjekordne mitte kellegi liivavorm teadmata kadunuks jääb. See on justkui loomulik kadu, milles keegi kunagi süüdi pole. Seegi toimib mänguväljakul üks-ühele sarnaselt päriselule.

Mänguväljaku kontekstis on selline kadu õnneks veel aktsepteeritav – ikka juhtub ja see käib elu ja õppimise juurde. Küll aga olen ma täiesti kindel, et igaüks mäletab mõnd sarnast juhtumit muust eluvaldkonnast, olgu selleks siis mõni kinnis- või vallasasi, loom või inimene, mis kinnitaks – kui miski on kõikide päralt, ei vastuta selle eest lõpuks keegi.

Tagasi üles