Eesti Muusikaauhinnad 2020

Rait Kapp: miks sa mu FB sõbralistist ära kustutasid?

FOTO: Vida Press

Mõned aastad tagasi oli mu Facebooki sõbralist umbes tuhat inimest. Seda pole tegelikult teab mis palju, kuid midagi siiski. Nende hulgas oli isikuid, kellel oli mitu kontot, oli inimesi, kellel varjunimed. Mõned olid ka sellised, keda tegelikult päriselt näinud polnudki – tuttava tuttavad. Sõprade hulga suurendamiseks lisati igasugu juhututtavaid, kes esimese asjana ei küsinud mitte «Kuidas sul läheb?», vaid «Kas sul Facebook on, suhtleme seal edasi».

Nüüd tagantjärele mõeldes väga jabur, kuid selliseid inimesi on ka praegu, kelle sõbralist kubiseb x-tuttavatest, kellega igapäevaselt üldse ei suheldagi. Mingid suvalised juhututtavad, kas kuskilt festivalilt, ööklubist või sõbra sünnipäevalt.

Siis, nagu ikka, käis mingi hetk peast läbi flash, et teen oma Facebooki sõbralisti korda. Lisan sinna vaid need, kes on rohkem sõbrad kui ülejäänud. Mitte, et järele jääksid vaid «tõelised sõbrad», vaid et mul oleksid listis need inimesed, kellega on vaja erinevatel põhjustel suhelda. Näiteks endised koolikaaslased, mõned huvitavad inimesed, kelle maailmavaade ühtib mingil määral minu omaga, mõned sugulased ja lähikondlased. Inimesed, keda olin näinud päriselt – see sai põhiliseks sorteerimise kriteeriumiks. Isegi kõiki sugulasi pole mul sõbralistis, sest esiteks kõikidel pole Facebooki-kontot, ja teiseks, isegi kui neil oleks, saadakse teatud sugulastega ikka kokku vaid ühise sugulase matustel.

Hakkasin siis oma sõbralisti reformima. Esimese filtreerimisega jäi järele tuhandest 300. Pole paha. Siis võtsin aluseks asjaolu, millal viimati kellegagi suhtlesin. Võtsin vist aluseks ühe aasta. Kui aasta aega pole üldse suhelnud, siis kustutasin ilma emotsioonideta julmalt ära. Jätsin järele inimesed, kes minu jaoks midagi tähendavad või on tõelised sõbrad.

Kogu see üritus võttis ikka mitu tundi aega, kõik ükshaaval läbi käia. Avastasin, et mitmel on mitu kontot, leidsin hulga inimesi, kellel on varikontod – näiteks Facebooki-mängudes liitlaste saamiseks. Järgnes veel üks sõbralisti sorteerimise laine, ja järele jäi sadakond inimest. See oli minu jaoks palju parem tulemus ja jätsingi asja nii. Lisaks võtsin osa sõprade kontotelt, kes listi alles jäid, nn jälgimise (following) maha, sest siis on lihtsalt kergem oma kontol navigeerida ja majandada.

Muidugi me pole enam sõbrad!

Kogu selle Facebooki sõbralistist eemaldamise protsessi tulemusel kirjutas vaid mõni üksik endine fesarisõber: «Miks sa mind sõbralistist maha võtsid? Kas me polegi enam sõbrad?»

Kui ma pole temaga viimase aasta aja jooksul sõnagi vahetanud ega omavahel helistanud, rääkimata sünnipäevadel käimisest või niisama kuskil koos grillimisest? Loomulikult pole ta enam mulle sõber! Kui teda kusagil ostukeskuses näen, ajan niisama paar sõna juttu ja sellega asi piirdub.

Osad sõbrad-tuttavad tulevad ja lähevad. Kes kolinud teise riiki, teise linna või enam ei oma me lihtsalt mingit sidet. Teate küll neid lubadusi: «Tead, peaks kunagi maha istuma, juttu ajama, aga vaatame, helistame onju!» See ongi kogu vestlus, omavahelist kohtumist ei tule ja nädalatest saavad kuud, kuudest aastad. Ongi kõik.

Iga inimene satub eluteele põhjusega, kuid samuti kaob ta sealt põhjusega. See ei tähenda, et keegi peaks kellegi vastu viha, vaid lihtsalt rajad kulgevad eri suundades ja see ongi normaalne. Kaaslased, kes eluteel saadavad, on selleks, et meid õpetada omandama ja läbi elama erinevaid õppetunde, mille ülim eesmärk on ise saada paremaks minaks ja jõuda iseenda tuumale lähemale. 

Tagasi üles