Lendur huulepulgaga: unustatud Eesti esimese naislenduri värvikad seiklused üle ilma

Elvy Kalep

FOTO: Wikimedia Commons

Eesti esimesel naislenduril Elvy Kalepil oli tormiline elu. Tema isiksus oli seejuures särav ja väga köitev. Vahva naise kreedoks oli: elu tuleb võtta suure lusikaga.

Mäslev noorus keerulistel aegadel

Alviine-Johanna Kalep (Kaalep) sündis Pärnumaal, Tori kihelkonnas, 26. juunil 1899. aastal. Ta oli pere ainus laps ja tema vanemad surid juba siis, kui ta oli vaevalt aastane. Tallinnas Nõmmel elanud sugulased võtsid tüdrukukese enda juurde elama. Ta oli lapsena väga rahutu iseloomuga, aga see-eest ka andekas.

1916. aastal saadeti Elvy sõja jalust ära algul Narva, hiljem Peterburi, kuid seal sattus ta veel suuremasse segadusse, kui just sel ajal puhkes revolutsioon ja ta kinni võeti. Kulus ligi kaheksa aastat, enne kui Elvy revolutsioonihoos märatsevalt Venemaalt välja sai. Kuna ta oli Venemaal koos oma kasuemaga ja sellel pidi Vladivostokis olema vend, siis võtsid nad suuna itta. Lõpuks pärale jõudes selgus, et tädivend oli sealt putkanud juba Hiinasse. Vladivostokis tutvus Elvy vene kindrali krahv Slastšoviga, kellesse ta armus ja nad abiellusid. Paaril sündis ka poeg.

Korduvalt proovisid nad emigreeruda Eestisse, aga läbi Venemaa see kuidagi ei õnnestunud. Lõpuks otsustasid nad proovida Hiina kaudu, kuna tema mehel oli kontakte sealsete võimudega. Põgenemine õnnestuski, kuid maha tuli jätta kogu oma varandus ja puuduse all kannatades ei pidanud nende laps vastu ning suri, kui nad olid jõudnud Harbinisse. Ka Hiinas oli puhkenud kodusõda ning selles segaduses jäi kadunuks ka Elvy mees. Keeleoskus päästis siiski naise, sest ta sai tööd tõlgina Mukdenis ühe Briti kindrali juures.

Tõmme lennunduse poole

Kuna Elvy valdas nii vene, saksa kui hiina keelt, sai temast erasekretär võimsa Hiina marssali juures. Seal töötades tundis Elvy, et teda tõmbab millegipärast lennunduse poole. Kuid kuna see tol ajal veel küllalt ohtlik tundus, siis otsustas nooruke naine oodata.

1925. aastal saatis tööandja oma erasekretäri Euroopasse puhkusele ja kuna Elvyl oli villand elust Hiinamaal, siis jõudis ta pärast keerulisi rännakuid koos tädiga aasta pärast Tallinna.

Tema rahutu loomus aga ei lasknud teda kodumaale kasuvanemate juurde elama jääda ja ta siirdus peagi Pariisi. Seal hakkas ta oma lõbuks õppima õlimaali ning talviti Šveitsis bobisõitu ja autode võidusõitu harrastama. Pariisis tutvus ta rikka parun Rolf von Hoeningen-Bergendorffiga ja abiellus temaga.

Kuna naise huvi lennunduse vastu polnud vaibunud, läks ta kuulsa Hollandi lennukikonstruktori Antony Fokkeri lennutundidesse ning tema julgus ja visadus meeldisid õpetajale väga. Fokker andis omalt poolt neiule lendamiseks innustust ja juba pärast viit lennutundi sooritas Elvy augustis 1931 vajalikud eksamid ning sai esimese Eesti naisena kutselise lenduri diplomi. Samal ajal õppis ta ka lennukimootoreid tundma ja võis varsti vabalt tegutseda ka mehaanikuna. Ta lendas tol ajal Klemm-Mercedesiga.

«Ennem mingu lennuk kui Võhma sink

Saksamaal olles sooritas ta 1931. aastal lende Põhja-Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Sama aasta sügisel tuli tal järsku peale koduigatsus ja ta otsustas lennata korraks ka kodumaale. Lend toimus mitmete hädamaandumistega. Ühel sellisel korral leidsid Läti talupojad ta lennukitiiva all peeglikese ja huulepulgaga istumas ja sellest peale hakkas ajakirjandus teda nimetama lenduriks huulepulgaga. Ega tal tavaliselt suurt midagi rohkemat oma lendudel kaasas polnudki – vahest veel hambahari ja mõned pisiasjad. Kui ta 18. augusti õhtul lõpuks Ülemiste lennujaamas maandus, ootasid teda seal juba vastuvõtjad ja ajakirjanikud, sest kuuldused tema lennust ja tema värvikast persoonist olid jõudnud ka Eesti ajakirjandusse.

Pärast kiiret koduvisiiti asus Elvy peatselt tagasiteele, sest tal oli plaan lähitulevikus siirduda Ameerikasse. Tagasilennul paelus teda kodumaa ilu aga sedavõrd, et ta otsustas Võhma juures maanduda. See pani kogu ümbruskonna sedamaid kihama ja kohalikud uudishimulikud käisid teda ja tema teraslindu agaralt uudistamas. Elvyle näidati kohalikke vaatamisväärsusi ja viidi ka Võhma Eksporttapamajja, kus talle kingiti suur suitsusink. Ööseks paigutati lennuk heinaküüni, mida valvasid kaitseliitlased. Järgmisel päeval jätkas Elvy oma teekonda Riia poole.

Arnold Sepp, kes Elvyga selle põgusa maandumise ajal tutvus, kohtus temaga aastakümneid hiljem Miamis Eesti Majas ja siis jutustanud endiselt särasilme Elvy talle selle singi kohta loo. Kuskil Euroopas jäänud Elvy rahadega veidi jänni ja tal tulnud lennuk maha müüa, et laevaga Ameerikasse saada. Aga seda suitsusinki ei suutnud Elvy maha müüa, sest see olevat olnud nii armas ja lõhnanud tuttava eesti talutare järele. Nii et naine otsustanud: «Ennem mingu lennuk kui Võhma sink!» Ta viiski singi Ameerikasse kaasa, kus see pidulike koosviibimiste käigus loomupäraselt kahanema hakkas ja kusagil Chicago kandis lõpuks otsa lõppes.

New Yorki jõudis Elvy 1932. aastal. Ameerikas sai Elvy sõbrannaks kuulus naislendur Amelia Earhart, kes oli juba 1928. aastal koos kahe meespiloodiga üle Atlandi ookeani lennanud. Ka Elvyl oli auahne plaan. Ta tahtis saada esimeseks naiseks, kes lendab üksi üle Atlandi ookeani. Paraku oli aga ka tema sõbranna salaja ettevalmistusi teinud ja startis kolm päeva enne Elvy plaanitud lendu. Siis oli Elvy Kalepi otsus, et teise naisena pole enam mõtet seda ettevõtmist korrata.

Naine hakkas hoopiski kavandama olümpiamängude auks lendu Los Angelesest Ateenasse ja sellest kirjutati palju ka ajalehtedes. Paraku ei leidnud ta sponsoreid ja ootamatult teatati hoopis, et Elvy Kalep on abiellunud börsimaakler W. E. Hutton-Milleriga, kes oli kategooriliselt sõidu vastu.

Lendamise asemel nukud

FOTO: Wikimedia Commons

Lendamise asemel alustas Elvy Kalep loengute pidamist Eestist ja lennuasjandusest. Loengute kaudse viljana sündis 1936. aastal tema esimene lasteraamat «Air Babies», mille ta ka ise illustreeris. Raamatu kordustrükile eessõna sõbranna Amelia Earhart ning kolm päeva pärast selle kirjutamist ta kaduski. Hiljem on Elvy pihtinud: «Ma igatsen teda väga palju. Kui ma kuulsin Amelia kadumisest, ma... ma lagunesin koost.»

Teise maailmasõja eelõhtul lõppes Elvy abielu börsimaakleriga ja alanud sõda tegi ka lõpu toetustele Euroopast. Naine pidi leidma mingi uue elatusallika. Idee pakkuda lastele midagi, mis oleks seotud lendamisega, viis ta lõpuks mänguasjaturule. Ta mõtles välja väikese langevarjuga nuku, mis õhku visates imekaunilt ja graatsiliselt maha langes. Nukul oli edu ja peagi oli Elvyl juba vabrik.

Suurt tulu see vabrik sõja ajal siiski ei toonud. Raske füüsiline töö vabrikus ruineeris ka Elvy enda tervise ning tema säästud kulusid haiguskindlustusele. Nii tuligi nukutehas lõpuks sulgeda. Kuid ta jätkas nukkudega siiski ka pärast sõda ja 50ndatel olid menukad tema Scribbles-nukud, mille näo võis iga laps ise joonistada. Tema elutempo oli jälle pöörane. Ta andis intervjuusid, esines raadios ja televisioonis.

60ndatel elas Elvy väga kirjut ja püsimatut elu. Ta sõitis mööda Ameerikat ringi, elatas end käsitöödest ja pani oma töid näitustele välja.

Halveneva tervise tõttu asus Elvy 1986. aastal elama ühte Florida pansionaati ja suri Lake Worthis 15. augustil 1989.

Tal polnud USA-s omakseid ja ta maeti üksinda. Kahjuks polnud meie vahval esimesel naislenduril kontakti kaasmaalastega, kuigi ta pidas ennast heaks eestlaseks.

Pikemalt on temast kirjutanud Heiki Raudla Kultuuris ja Elus 2002. aastal.

Tagasi üles