Trennipäevik: tere, teise nädala kaalutõus!

Nädala lõpuks sain oma august siiski välja. See on rahuloleva, higise ja rõõmsalt väsinud inimese nägu.

FOTO: Dagmar Lamp

Neid kaalualandamise eksperimente on ajakirjanduses tehtud vaat et aegade algusest saadik ja minulegi pole see esimene omasarnane. Lugesin siin just konkurentidest kaasvõitlejate ponnistusi ja vangutasin omaette pead: ma ei saa aru, kas ma olen ainus inimene, kellele selline asi raske on?

No tõesti, loed ja imestad, kuidas teistel kõigil nii kergelt kõik läheb. Kilod kukuvad, ainus «raskus» on enese sööma sundimine, aga muidu on aga üks rõõmus ja rõõsa päev teise otsa.

Vot ma ei tea, mul küll nii ei ole. Teisipäeval kaalu peale astudes vaatas mulle otsa suurem number kui eksperimenti alustades. Olgu-olgu, tõus oli vaid paarsada grammi ning koduse kaaluga lähisuhteid omades ma tean, et juba ühe päeva lõikes võib mu kaal vabalt kilo või paar kõikuda. Kuid siiski ei olnud selles numbris mitte midagi motiveerivat.

(Loe siit esimese nädala trennipäevikut ja siit, mis kampaania on «Pekid põlema!».)

Üldse oli mul sel nädalal ääretult raske endale mingeid uusi motivaatoreid leida. Minu arust on niisama kõndimine kohutavalt igav, jah, isegi koos podcastide ja muusikaga. Õigemini, ma saan teoorias aru, kuidas see «omaette olemise aeg» motiveerivalt võiks töötada, aga mina käin ju kõndimas koos lapsega, sest muud varianti pole. Nii püüan leida rõõmu sellest, et olgu siis see trenngi meie kahekesi olemise aeg – kuigi tuleb ausalt tõdeda, et vahepeal tahaks ikkagi üksi teha asju.

Ainus käegakatsutav motivaator, mille ma endale sel nädalal leidsin, oli pulss. Oma eksperimenti salvestama ning mind selles kaasa aitama võtsin targa telefoni – Samsung Galaxy Edge S7, millel on vahvad funktsioonid, sealhulgas ka pulsisageduse mõõtmise vahend. Kui esimesel korral telefoniga kõndima minnes näitas pulss poole trenni peal mulle numbrit 179 (nii et pole siin eelmise nädala peavalu üle midagi imestada!), siis juba paar rannaliivas müttamist hiljem on trenniaegne pulss 129-142.

Aga siis sain aia.

 

Mõned päevad on mustvalgemad kui teised.

A photo posted by daki (@instadaki) on

Vigaste pruutide eri

Ühel õhtul lõppes trenn rannas väga valutava parema jalaga. No ikka kohe väga valus oli, algas kõik Achilleuse kandist ning kiirgus otse tagumenti välja. Käisin ujumas, püüdsin venitada ja masseerida, aga suuremat ei aidanud. Needsin ja kirusin, et miks kurat see elu peab olema nagu osa sarjast «Vigased pruudid» – kui üks asi lõpetab valutamise, teine alustab. Nii ei saa ju rallit sõita!

Saalitrennis võtsin natuke kergemalt ning hakkasin aru saama, millistes asendites valus on, millised aga jalale pigem head teevad. Niimoodi poolliibates sain uuesti reele – aga tuju oli tõsiselt paha. Ja nagu päeviku alguses mainitud – ei teinud tuju paremaks ka kõik need muud artiklid, mida enda motiveerimiseks lugeda püüdsin. Kurat, kõik tundub ju teistel nii lihtne, mis hädine mina siis selline olen, et rannaliivas end vigaseks tõmban?!

Õhtul sattusin rääkima ühe tuttava (nais)maadlejaga, kes kuulas (ilmselt muiates) minu (mõõdukat) hädaldamist ja sõnas siis: «Kuule, ma näen iga päev matil 20 naist, kõigil neil on raske! Aga ikka teevad edasi!»

Ja teate, pärast seda hakkas kohe nii hea. Jah, peabki raske olema! Kui poleks raske, oleks ju igav, kas pole? Ning eriti rasked ongi just algused. Nädala viimane trenn lõppes palju ülevamas meeleolus. Nii et saba rõngasse ja otse edasi!

Järgmisel nädalal kirjutan pikemalt erinevatest rakendustest, mis peaksid tervisliku eluviisi igati lihtsaks tegema – ja sellest, miks nad ikkagi tegelikult asja väga palju lihtsamaks ei tee.

Tagasi üles