Marin katsetas omal nahal Cosmo seksitrikke: igatahes vägev naeruteraapia!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Laisal laupäeval, kui õues ladistas vihma ja voodist välja minna polnud ka erilist isu, tuli mõte magamistoas mängida. Leidsime internetist fantastilisi kurikuulsaid Cosmopolitani seksinippe, mis ongi täpselt nii totakad, et korra elus tahaks mõnda neist järele proovida.

Kuna soovitusi oli äärmiselt värvikaid, tegime suvalise valiku. Tegemist oli puhta meelelahutusega – meie seksielu pole mitte igav seksielu või ei oska me teineteist rahuldada. Niisiis, hakkame aga pihta!

Esimene nipp kasutage partnerile laksuandmiseks pannilabidat. Selle köögiriista voodissetoomine oli mehepoolne initsiatiiv. Ta hakkas juba enne naerma, kui selle voodi kõrvalt pihku haaras ja mulle nähvi vastu tagumikku jõudis anda. Minu armas kiisudega pannilabidas! Aga noh, vähemalt hommikuti mune praadides tuleb meil mõlemal nüüd iseenesest naer peale, selles mõttes oli tore nipp tõepoolest. Väike ergutav nüanss unisesse argipäevahommikusse.

Järgmiseks oli minu kord teda üllatada. Keegi tark ajakirjatoimetusest soovitas kasutada mehe sõrmedega silitamise ja küüntega kraapsamise asemel harju, svamme ja muud sellist. Ainsad harjad, mis mulle näppu jäid, olid nõudepesuhari ja see, millega vanni küürin. Ei pidanud neid sobivaks. Järgmisena haaras silm nõudepesunuustikuid ja traadist küürimissvammi, panin heaga selle kapiukse kinni ja võtsin käekotist juukseharja. Selline üsna teravate otstega pusakamm. See polnud küll härrale ebameeldiv, aga mees soovitas seda nippi poolvõõrastel mitte omavahel kasutada. Teineteise reageeringuid mitte teades võib tunduda, et kui partner keset akti voodi kõrval sahtlis sorima hakkab, midagi pihku haarab ja käe kaarega tema selja suunas lajatab, siis pole tegu mitte meela seksi elavdava abivahendi, vaid võimaliku pussitamiskatsega. Võib muuta ettevaatlikuks või lausa kohutada.

Mulliline mõnu. Soovitus lonksata naisel vahuveini, võtta üks mehe munanditest suhu ja seda koos märjukesega suus keerutada. Järgmine lonks ja nii jätkates edasi minna. See tundus piisavalt absurdsena, et kindlasti kavasse võtta. Küll aga olen kindel, et selle pani kirja keegi, kes pole iial oraalseksi proovinud. See on juba lugedes võimatu, reaalselt järele proovides aga veel raskem trikk kui elu ise. Esimesel korral oleksin peaaegu endale selle kihiseva kopsudesse tõmmanud, otsustasime, et voodiseikluste ajal ära uppuda poleks parim võimalik stsenaarium ja jätsime selle nipi pooleli. Hüpoteetilise teise lonksuni jõudes oleksime ka voodist mujale kolinud, pärast märjal madratsil püherdamine oleks liiga masti mahatõmbav ja ebameeldiv.

Kasvuhoone genitaalides. Kirjeldus järgmine: määri mehe munandid libestiga kokku, kata toidukilega ja vapustava mõnutunde tekitamiseks ümise vastu kilet. Libesti osa polnud keeruline, kiletamine tekitas veidi segadust, et kas peaks tihedalt sisse mässima või piisaks kiletüki sõrmede vahel hoidmine. Sissepakkimise korral oleks hilisem plastikaadi eemaldamise protsess päris jõhker – näiteks toidukausi või koogivormi ümbert kilet ära võttes kasutan tavaliselt üsna robustselt nuga.

Läksime siis seda teed, et võtsin kiletüki kätte. Mees oli vapustunud küll, seda küll minu suutmatusest ühtegi teist viisijuppi algatada kui «Hakkame mehed minema». Enneolematuid võnkeid ei tulnud ka sellest trikist, ülalt alla vaadatuna paistsin ma lihtsalt kui suguhaigust kartev teadmatuses vaevlev blondiin.

Toidumängud! Klassikana soovitati magusate asjade limpsimist teineteise nahalt või siis keeta üks korralik tomatikaste, see rindadele määrida ja lasta mehel see ära limpsida. Magusast ei hooli me kumbki, pealegi šokolaad näeks laialimäärituna rõve välja, pähklivõi kleepuks, vahukoor ajaks südame läikima ning punane vedelik kehal assotseeruks kõige muu kui erutusega.

Hoopis eksootilisema leidsime olevat järgmise soovituse: aseta  mehe peenise ümber pontšik ja siis söö seda meelalt. Intiimne hommikusöök voodis! Peaks tekitama meespooles rõõmsat elevust, et muudkui näksid ja näksid nagu väike orav, aga siiski hambaid ei kuritarvita. Me selleni ausalt öeldes ei jõudnud. Olin küll õhinaga nõus proovima, hoolimata oma gluteenitalumatusest – sest ma ei ole tšintšilja, kes vale toitu saades ära sureb – aga see katse piirdus lõõpimisega pontšikute valimise osas. Et kas sobilikum oleks vanakooli pisike napi tuhksuhkrukattega rõngik või tänapäevane suur, glasuuritud ja nonparellipudiga kaunistatud ülikleepuv küpsetis. Kaupluste saiakestelõhnad on ka meie jaoks nüüd muigama ajavaks signatuuriks.

Kui poos peaks muutuma rutiinseks, soovitati sosistada mehele räpakusi kõrva. Ei jõudnud rutiinseks minna, aga tahtsin seda kindlasti järele proovida. Liibusin vastu kallimat, heitsin juuksed graatsiliselt üle pea ja hakkasin järjest meelahäälselt roppe sõnu laduma. Kuna ma muidu eriti ei ropenda, tundus emakeelne sessioon veidi liiga lühikesena ja võtsin appi oma vene keele sõnavara. Maagilist erutust see ei lisanud, küll aga patsutas mees mind tunnustavalt pepule, sõnadega: «Kallike, sa ropendad tõesti nagu tiirane voorimees.»

Ükski neist suurepärastest nõuannetest ei viinud meid nii kaugele, et voodi oleks unustamatus kirehoos teise magamistoa seina nihkunud. Aga enamik sessioone läksid pulsikellas kirja peaaegu möödaminnes tehtud trennina, naeruteraapia oli nii fantastiliselt vägev. Peaaegu et soovitakski seltskonnamängudena kahele, neid «nippe» on ikka kümneid ja kümneid, üks veidram kui teine.

Tagasi üles