Briti välisminister Boris Johnsoni vaarema Zelmira kurvast saatusest Eestimaal

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Printsess Augusta, Suurbritannia välisminister Boris Johnsoni vaarema

FOTO: Wikimedia Commons

Värske Suurbritannia välisminister ja Brexiti eestvedaja Boris Johnsoni vaarema, printsess Braunschweig-Wolfenbüttel ei olnud lihtne naine – tema elusaatus oli kirju ning see tõi teda ka Eestimaale. Naist saatsid mitmed skandaalid ning senini sosistatakse, et tema vaim kummitavat Kullamaa kiriku kandis. Jah, siinsamas Eestimaal!

Wüttenbergi prints Frederick I (Wikimedia Commons)

FOTO: Wikimedia Commons

Johnsoni kuuenda põlvkonna vanaema Augusta Caroline Friederike Luise, Braunschweig-Wolfenbütteli printsess,  sündis 3. detsembril 1764 ja on tuntud oma skandaalse surma tõttu Eestis. Kodus kutsuti teda hellitlevalt hüüdnimega Zelmira. Ta pandi mehele juba 15-aastasena Brunswicki printsile Frederick Württembergile.

Kuna printsil puudusid igasugused väljavaated poliitiliste ambitsioonide täitmiseks oma kodumaal, siis siirdusid nad Venemaale Katariina II õukonda, kus Fredericki õde Sophie oli abiellunud troonipärija Pauliga. Tal õnnestus võita isevalitseja soosing ja prints määrati Ida-Soome kindralkuberneriks Viiburisse.

Järgneva viie aasta jooksul elas perekond Viiburis. Augustal ja Frederickil sündis seal neli last, kellest üks küll suri varakult. 1786. aasta detsembris tegi pere visiidi Peterburi, kus printsess Augusta viskus ootamatult keisrinna Katariina jalge ette, väites, et tema mees on biseksuaalne, kellel on palju noori meessoost protežeesid ja on tema suhtes ka vägivaldne.

Pahane tsaarinna andis printsessile asüüli oma palees ja saatis sõna Frederickile: mehele oleks parem, kui ta Venemaalt jäädavalt lahkuks. Prints võttis seda kuulda ja naasis koos lastega kodumaale. Sama mõistev polnud paraku Augusta isa, kes keeldus tütrele andma lahutust, kui see Venemaalt tema poole sellise palvega pöördus.

Printsessi kurb saatus Eestis

Katariina II tegi seejärel korraldusi printsessi edasise saatuse suhtes ja otsustas ta paleest ära saata. Ta andis Augusta käsutusse ühe oma mõisatest Eestis – Koluvere lossi. Printsessi eestkostjaks määras ta kindralleitnant Wilhelm von Pohlmanni, kes oli 60-aastane õuejahimeister Kodila mõisas. Pohlmann sai mõisas keiserliku asehalduri positsiooni. Printsess siirdus Koluveresse üsna suure saatjaskonnaga, aga tema päritolu tuli keisrinna käsul saladuses hoida ja seepärast kõneldi temast kohapeal kui kindral Pohlmanni sugulasest.

Ilmselgelt tekkis selle paari vahel intiimsem suhe, sest printsess jäi parunist rasedaks. 27. septembril 1788, kõigest 23-aastasena suri Augusta sünnitusel verekaotusesse. Pohlmann keeldus talle arstiabi kutsumast, ilmselt kartusest afääri ilmsikstuleku pärast.

Printsessi traagilisele surmale heidab valgust pastor Dahli tütre tunnistus:

«Ühel päeval kuuldi läbilõikavat karjet lossist, mida isegi talupojad, kes töötasid põllul kuulsid. Üks arst ruttas juurde, kuid oma suureks imestuseks leidis ta kõik uksed suletuna ja talle öeldi, et kindral Pohlmann ja printsess on end majja sulgenud. Vahepeal kuulis arst ise seda kisa, mis vähehaaval lakkas ja kõik uskusid, et see kurjategija Pohlmann, et oma saladust halvast kohtlemisest mitte paljastada, kedagi juurde ei kutsunud, et printsessile abi osutada, ja et see õnnetusse olukorda seatud lahinguohver oma elu on lõpetanud, peale seda kui ta on lapse sünnitanud, kes kohe emaga kirstu pandi. Kaks päeva hiljem toodi Kullamaa kiriku kabelisse kirst, mis oli ilustatud punase sameti ja kuldnarmastega, kuid kruvidega kõvasti kinni keeratud. Pohlmann paigutas kaks tunnimeest kabeli ukse ette. Räägitakse, et tunnimehed olid öösel kabelist oigamist kuulnud.»

Valvurid jooksid sellest kohe lossi teatama, aga kindrali majavalitseja tuli kohale alles järgmisel päeval ja konstateeris, et kirst on samal kohal ning tegu on ainult valvurite argusega. Von Pohlmanni käsul  maeti printsessi puusärk kiiruga sinnasamasse kirikusse. Ametlikult teatati, et printsess suri päritava verejooksu tagajärjel. Kuna printsessi kodumaalt ei tulnud soovi tema sarga äraviimiseks, lasi keisrinna ta matta sinnasamasse Kullamaa kirikusse, kus tema hauaplaadi ümber hiljem ka raudaed ehitati.

Kindral Pohlmann suri seitse aastat hiljem Kodila mõisas.

Tõde tuli päevavalgele alles palju aastaid hiljem, kui Augusta vanema poja soovil haud lahti kaevati ja leiti sealt ka vastsündinud lapse luud. Tema haud Kullamaa kirikus kannab pealkirja:

«Hic jacet in pace Augusta Carolina Friderica Luisa Ducis Brunsuicencis-Guelferbytani Filia Friderici Guilielmi Caroli Ducis Vurtembergensis et Supremi Praefecti Viburgiensis Uxor Nat. d. III. Dec. MDCCLXIV Denat. d. XIV. Sept. MDCCLXXXVIII»

Usutavasti viidi printsessi põrm millalgi 19. sajandi teisel poolel siiski kodumaale, kuid tema restaureeritud hauatähis kaunistab endiselt Kullamaa kiriku altariesist.

Tagasi üles