Dagmari trennipäevik: pekid heategevuseks ehk millega ma end jälle sidunud olen?!

Pakun Martinile, et noh, kõhu pealt võin rasva heategevuseks anda ju küll. «Nojah, aga kahjuks nii siiski ei saa...» Kui juba anda, siis ikka kõikjal ja vähehaaval.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Oli üks imeline õhtu Itaalias. Vedelesin pärast palavat, veini- ja karpiderohket päeva hotellis konditsioneeritud toas ja vaatasin, et hea tuttav on liitunud mingi huvitava heategevusliku projektiga. «Pekid heategevuseks!» kuulutas ta ja mina pidin muidugi takka kiitma. Tahan ka! Jajah, jõudsin puhkuselt tagasi ja sain aru, et see «tahan ka» tähendab, et peabki midagi tegema hakkama…

«Kus sa oled? Ma saan tunni aja pärast sinu juurde sõita!» teatab treener Martin Plaser meie esimese telefonikõne algatuseks. Tõmbun köögilaua taha peitu ja pakun välja, et kohtume siiski homme. Järgmisel päeval toimetuses jagub kõigil mulle üksjagu õpetussõnu.

«Oi, Martin on väga karm mees!» ütleb üks toimetaja. «Ta on ikka tõeline maksimalist! Teeb sulle tuule alla!» teab teine. Kui uurin natuke Martini maadlustausta ja militaarminevikku, tikub ebakindlus ligi küll. Okei, ma olen piisavalt jonnakas küll, et kõiksugu karme treeninguid proovida, kuid elu on näidanud, et pärast esialgset vaimustust kaob mu hoog üsna ruttu.

Kui Martiniga kohtume, räägin talle kohe kõigist hirmudest. Ta vaatab mind ainiti ning ütleb mõne hetke pärast lihtsalt: «Sulle antakse praegu kandikul võimalus oma elu muuta. Ise tead, mis sellega pihta hakkad.»

Pekid heategevuseks – vabalt!

Martin Plaser (Õhtuleht/Scanpix)

FOTO: Heiko Kruusi / Õhtuleht / Scanpix

Me istume Martiniga umbes kolm tundi, mil me räägime teineteisele ära sisuliselt oma elulood. Martin muidugi räägib rohkem («Ma võin lõputult rääkida!»). Räägib sellest, kuidas ta on võtnud südameasjaks maadluse laste ja noorteni viimise. Räägib sellest, kuidas kuust kuusse tulevad mõned lapsed trenni auklike sokkide ja dressidega. Räägib sellest, kuidas trenn muudab laste elu ning kuidas paksudest poistest saavad elurõõmsad ja terved inimesed. Räägib sellest, kuidas ükskord nägi ta poes südantlõhestavat vaatepilti – väike laps palus kassajärjekorras nukralt isa: «Issi, ostame palun täna õuna!»

«Ei saa, raha pole,» teatas see isa ja tõstis suitsupaki letile.

Ma tunnistan ausalt, et mul läksid silmad korduvalt meie vestluse jooksul märjaks ning lõpuks ohkasin, et kui ma peaksin tegema Martini tööd, siis ilmselt ma nutaks igal õhtul end katki. Aga see ei ole ainult karm reaalsus, mida mees näeb. Ta näeb ju ka kõike head, ta näeb, kuidas saab inimeste elusid muuta.

Meie jutuajamise käigus tunnistan ma Martinile midagi, mida ma pole vist kunagi kellelegi välja öelnud ning ehmun sellest ise parajalt ära. Mõtlen sellele veel paar päeva tagantjärele ja saan aru, et see on üks ääretult hea lähenemine – see pole lihtne copy-paste toitumiskava ja «sõida rattaga!» treeninglähenemine. See oli midagi uut, midagi teistsugust ja midagi, mida mul vist oli väga vaja.

Niisiis ma olen otsustanud anda oma panuse, et minu kaduva peki arvelt saaks vähemalt mõni paljulapselise pere laps tasuta trennis käia. (Loe siit, kuidas kampaania toimib ning kuidas sa isegi saaks aidata!)

Esimene nädal – vaimne võitlus iseendaga

Otsustame üheskoos, et esimeseks sihiks saab miinus kuus kilo septembri alguseks. See peaks olema üsna lihtne, jääb mulle mulje. Pean iga päev käima pool tundi rannaliival (pehmel liival!) ning paar korda nädalas end Korrus3 «uute alguste trenni» end kohale ajama. Rand on kodust kiviga (sada korda) visata, nii et pärast esimest treeningut tundub asi lootusrikas ja tehtav.

Esimest korda saali jõudes olen samuti lootusrikas, kuid ettevaatlik. Kogemused iseendaga on näidanud, et väga kergelt hakkab mulle igasugune sundimine vastu – ka siis, kui ma ise end sunnin. Tegelikult on mul neist pekkidest üsna suva, aga mida ma tõeliselt tahaksin, on leida üles rõõm liigutamisest. Kuhu see on kadunud?

Harjutused pole midagi kontimurdvat, on mõnus end üle pika aja koordineeritult liigutada, kuid ühel hetkel tunnen, et pea hakkab valutama. Martin vaatab mulle otsa ja hoiatab: «Ära tee enam! Jäta mõned harjutused vahele, kõnni niisama.»

Edasi juhtub midagi, mida ma leierdan peas veel järgmised 24 tundi. Peavalu läheb hoolimata kõndimisest ja veejoomisest aina tugevamaks ning üle minu vohab ülisuur pettumuslaine. Pettumus iseendas, oma kehas. Või pigem on õigem öelda, et ma saan sel hetkel nii teravalt aru: kui ma olen viimased aastad oma keha alt vedanud, siis polegi mul õigust eeldada, et mu keha praegu mind alt ei veaks. Ja see on kõik minu õlul. Mina ise tegin seda endale.

Juhtub veel üks huvitav asi: ma tahan nii väga kaasa teha! Ma olen üsna laisk inimene, üldiselt, aga trennides pole ma kunagi see, kes looderdab või midagi vahele jätab. Alati jaksan teha! Kui vaja, puhkan hetke ja pressin edasi! Nii olen ma esimest korda purjelauaga merelt suure tuulega end tagasi pressinud («Pean jõudma! Jõuan, kurat!»), nii olen ma loendamatutes teistes uutes huvitavates trennides pingutusest värisedes võiduka lõpuni jõudnud – et keegi ei saaks öelda, et hoolimata ümaramast kehast ma ei jõuaks midagi teha. Jõuan küll.

Ja nüüd – nüüd ei lubata! Kae kurja!

Oluline õppetund: kuula oma keha, kuula hoolega

Räägime Martiniga pärast trenni asjad veel kord läbi. Ta kuulab mu vaimse võitluse kirjeldust ning märgib, et igasuguse enesekriitika võiks ma kohe ära unustada. «Kui on vaja peksta, peksan sind ise! Sina tee nii, nagu jõuad. Peamine eesmärk on alustada targalt.»

Lisaks käime üle toitumise põhitõed, mis on mul ju teoorias selged (vaadake, mis teemadel ma iga päev kirjutan!), aga praktikas näeb asi ikka nii välja, et hommikusööki ei suuda ma ettegi kujutada ning põhiline einestamine toimub õhtuti. Nüüd aga söön Martini nõuande järgi igal hommikul vähemalt ühe õuna või banaani – midagigi.

Esimene kõige huvitavam toidualane väljakutse ootab mind aga trennijärgsel õhtul kodu-Selveris. Mul on seal üks lemmik-tooteesitleja, keda mu laps jumaldab ja tänu kellele pean ma sageli kodus nüüd tikuvõilebu pakkuma (ja laps keeldub tänu temale nii saiast kui saibast, süüakse ainult musta leiba! Nii tore tooteesitleja on, vohh!). Oi, kuidas ta meelitab mind kooki maitsma («No, aga trennis käiaksegi selleks, et endale midagi lubada,» keelitab ta kavalalt), kuid õnneks puudub minus üldse igasugune maiasmokahing.

Niimoodi tibusammul siis alustame. Hea lugeja, innustan sindki takka hea eesmärgi nimel minuga koos trenni tulema! Teen regulaarselt ülevaateid, kuidas mul läheb, ja luban, et kõik veri, higi ja pisarad saavad ausalt kirja pandud.

Pekid põlema!

Loe ka neid

Tagasi üles