Suvine huumorielamus: naiste pidu Naissaarel

Katariina Tamm, Piret Krumm

FOTO: Erakogu

Aurikusõit Naissaarele alaku! Katariina Tamme ja Piret Krummi vaimukas lavastus ei jätnud küll ühtegi teatrikülastajat külmaks. Kes vaatas pilk maas ja tundis ennast puudutatuna, kes naeris kõht kõveras. 

Aurik Katharina

FOTO: Ingrid Dreyersdorff/ Erakogu

Sõit Naissaarele

Aurikusõit Naissaarele üle Tallinna lahe kestis kuskil tund aega. Lõviosa teatrikülastajatest moodustasid naised, aga oli ka mehi, kes olid kaasa meelitatud ilmselt veini ja meresõidu, mitte teatrietenduse pärast. Selle lühikese sõidu ajal jooksul jõudsid mõned naised ennast päris lõbusasse tujusse juua, aga kas seda saab igapäevaselt tihedas konkurentsis võistlevale Eesti naisele pahaks panna? Andkem meilegi aega lõbutseda ja lõdvestuda!

Merereisi õnnestumisse andsid oma panuse vahvad meremehed, kes aurikut juhtisid ja reisijatele kenasti teada andsid, et «kes soovivad pärast etendust Omari küünist jalgsi tagasi tulla, siis pange tähele, et Katharina väljub Naissaare sadamast täpselt kell 22.15 ja hoidke oma piletid reisi lõpuni alles.» Pärast etendust kontrollitigi taaskord meie pileteid, põhjusega, et vahepeal pidavat «laevajänesed» ka pardale hiilima.

Saarele jõudes paigutati kenasti sätitud naised ja mõned üksikud mehed vanadele sõjaväe veoautodele, millega sõitsime ligi kolm kilomeetrit saare teise otsa Omari küüni juurde. Suurepärane ilm, peegelsile vesi ja imeline loodus – armastus Naissaare vastu esimesest silmapilgust.

Etendus Omari küünis

Kes ütles, et naised ei oska nalja teha? Võtke kohe sõnad tagasi! Katariina Tamme ja Piret Krummi etendus «Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine» pakub vaatajale nii naeru kui mõtteainet. Ma ei ole labase nalja austaja ning minu õnneks selles etenduses tordiga näkku nalju ei olnud.

Katariina ja Piret rääkisid Eesti naise elust ja olust, eestlaste Soome minekust, sest 80 000 eestlast ei saa ju eksida, ning üllataval kombel ooperi võidukäigust 21. sajandil. Kõike seda läbi terava huumoriprisma. Naisi saatis viieliikmeline instrumentaalansambel, kes oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel lisasid etendusse just piisaval määral testosterooni.

Tagasiteel sadamasse, jällegi nende vanade veoautodega, kuulsin vastakaid arvamusi. Oli neidki, kes tundsid siiski Pireti esimese monoloogi ajal piinlikkust. Miks? Ei tea.

Mõtiskledes Naissaarest...

Sõit Tallinna suunal ehk Katharina lähetus algas täpselt kell veerand üksteist nagu lubatud. Need samad lõbusad naised, kes reisi lõpuks olid natukene tuure maha võtnud, püüdsid nüüd teha veel viimaseid pilte imelise päikeseloojangu taustal, mis saatis meid peaaegu terve tee Tallinnasse.

Inimestele müüakse emotsiooni. Mida hindab keskmine linnainimene ehk mille eest me oleme nõus maksma? Puhas loodus, maalähedus, võimalus aeg maha võtta ja lihtsalt elu nautida. Seda kõike pakkus meile Naissaar. Lisaks saime hea kõhutäie naerda ja enesekindlust jätkata elus täpselt nii nagu ise soovime. 

Etendusest on võimalik osa saada veel kolm korda juulikuus, vaata lisainfot etenduse Facebooki lehelt. 

Tagasi üles