Moodne naine: miks ma valetamist mehele iialgi andeks ei anna

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kuidagi on nii juhtunud, et kõik mehed, keda ma olen armastanud, on mind petnud. Kui nad ei ole pidanud kõrvalt teisi pruute, on nad mulle muude asjade kohta väga palju valetanud. Ka väikeste asjade kohta. Ka seda pean ma petmiseks, sest kui ma sind ei usalda, ei taha ma sind enda ellu.

«Kallis, ma juba sõidan Tartu poole,» rääkis eks mulle telefonis, kui ma kontoris kohvi jõin. «Hullult kiire päev tuleb, pärast lähen ema juurest läbi,» jätkas ta täiesti rahuliku häälega. Tema perekond on pärit Tartumaalt ja me olime kokku leppinud, et pärast töökohtumisi linnas sõidab ta õhtul neile külla.

Me ei elanud veel koos, aga me olime juba paar aastat suhelnud ja ma, oleme ausad, armastasin teda väga. Mis tegi mu üllatuse suuremaks, kui õhtul juhuslikult tema tänavalt mööda sõitnud sõbrannalt sõnumi sain, et mehe korteris tuled põlevad. Ei, tegemist ei olnud murdvarastega, vaid valetamisega.

Pärast suurt skandaali ja karjumist sain nii palju teada, et mees oli algusest peale kogu komandeeringujutu välja mõelnud. Ta tahtis hoopis enda endise elukaaslasega koos õhtust süüa ja vanadest aegadest rääkida, sest tol naisel olevat raske aeg. Mis mind selle jutu juures häirib, ei ole ainult vana pruudiga küünlavalgel restoranis istumine, et pärast veel kodus see üks klaas veini juua. Mind häirib – te juba arvasite ära, eks? – valetamine!

See mees püüdis ennast välja rääkida nii üht kui teist pidi: ma ei oleks aru saanud tema soojadest suhetest eksiga, ta ei tahtnud jälle kaklema hakata, ta ei teinud ju midagi paha, isegi kallistas naist ainult korraks. Nad kindlasti ei teinud midagi paha, ei suudelnud ega seksinud! Miks ma seda ei usu? Kas ma teda siis ei usalda? Kuulasin kõiki neid vabandusi ja mõtlesin ainult seda, et kõik mehed, kui nad on valetanud ja vahele jäänud, muutuvad täpselt ühesuguseks.

Kogemus ütleb, et kõik on süüdi

Ärme üldse alusta selle teemaga, et mingil määral tahtis ta kogu asja minu kaela veeretada, väites, et mina olen nii järeleandmatu mõrd, et mulle lihtsalt ei saa tõtt öelda. See on umbes sama kaliibri asi, kui öelda naisele, et ise ta on oma tselluliidiga armukeste olemasolus süüdi. Tõeline probleem, miks me ikkagi lahku läksime ja miks ma tunnen kogu loole tagasi mõeldes vastikust, on see, milliseks ma valetaja kõrval muutun.

Ma hakkan kahtlustama. Ma hakkan kõrvu kikitama, kui ta teise tuppa helistama läheb. Ma hakkan üle küsima, kui ta oma poistega pubiõhtust räägib. Minust saab selline endalegi vastik noortepolitseinik ja maksuametnik, kes ei usu, et kõik on aus ja korras, vaid kogub tõendeid, kuni on selge, et kahtlustatav on süüdi. Sest mu kogemus ütleb, et nad kõik on süüdi.

Kate Figes kirjutab raamatus «Our Cheating Hearts», et tänapäeva suhetes on aususest saanud omamoodi valuuta. Viimase viiekümne aastaga on paarisuhted totaalse uuenduskuuri läbi teinud: me ei pea enam abielluma ei laste, majandusliku kindlustatuse, sotsiaalse positsiooni ega kodu pärast. Kui vanasti oli hunnik põhjuseid, miks minna mehele ja suhe toimima panna, siis enam neist peaaegu ükski ei kehti.

See, et ma olen kohe kolmkümmend ja pole veel abiellunud, ei tee minust isatalu tagatoas elavat vanatüdrukut, kes nutuste silmadega teiste elusid pealt vaatab. Peale selle, kui ma tahan, võin ka neljakümneselt lapsi saada ja pulmad pidada – ja kui ei taha, ei saa keegi mind selleks sundida.

Nii et tänapäeval, kui kõik muud põhjused abieluks on muutunud tühisemaks, oleme probleemi ees, kus peame tõesti oma partnereid armastama ja usaldama. Nad peavad meile meeldima piisavalt palju, et me tahaks nendega koos olla, sest me enam ei pea. Inimesed, kellega me vaevume paari minema, peavad olema ühel ajal meie parimad sõbrad, hingesugulased, parimad sekspartnerid ja mis kõige tähtsam, usaldusväärseimad elupartnerid. Paaridest on saanud omamoodi tandemid, kes koos võrdsete partneritena maailmale vastu astuvad. Seda on tegelikult ju päris palju, mida ühelt inimeselt küsida. Seda on palju rohkem, kui on kunagi küsitud ja Figes esitab õigustatult küsimuse: «Kas säärane ideaal on üldse võimalik?»

Tühiasi nimega armuke

Minu vanaema abiellus kuuekümnendatel ja vanavanaema kolmekümnendatel. Mõlemad abielud kestsid üle neljakümne aasta, kuni surm need lahutas, aga ma tean, et mõlema mehed pidasid mingil eluperioodil armukesi. Ja kuigi see oli kindlasti mu esiemadele raske, ei olnud juttugi niisuguse tühise asja pärast laiali minemisest. Ma vahel mõtlen, mis nad oleks öelnud, kui ma oleks nende kõrval oma mehe maha jätnud salajase õhtusöögi pärast mingi vana pruudiga. Ole nüüd? Saa üle? Neela alla?

Ma muidugi ei kavatse seda teha. Tänapäeval ei pea naised enam midagi alla neelama, kui nad ei taha. See ei tee meist vanatüdrukuid, see teeb meist tarkpead, kes kontrollivad ise standardeid, mis me elule esitame.

Ideaalses maailmas on olemas suhted ja paarid, kus ei valetata ega peteta. Mu praegune peika, palun siinkohal aplausi, ei ole seda veel teinud. Hakkasin küll automaatselt kirjutama, et ta ei ole veel vahele jäänud, sest ma tean, et ka tema jutud on vahel natuke kahtlaselt kõlanud. Ideaalses maailmas on kindlasti ka inimesed, kes on minust palju rohkem andestavamad või kellel on rohkem ükskõik. Minul aga ei ole, nii et ma hoiatan, kallis praegune kallim – ära üldse üritagi.

Tagasi üles