Psühholoog soovitab: ärge jätke häbi lõksus last üksi!

  • Häbi on tunne, mis kõigutab minapilti.
  • Häbitunnet kogedes pöördub inimese tähelepanu endale.
  • Mõistlikum on seega lastega sellisest teemast rääkimist alustada ääriveeri.

Pilt on illustreeriv.

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kas laps peaks tundma häbi, kui ta midagi valesti teeb? Võibolla on see kasulik, ehk teinekord käitub siis paremini? Need vanemate küsimused on tavalised ja häbi on ka loomulik emotsioon, aga ometi peaks lapsevanemad just lapse selle tundega väga ettevaatlikult toimetama.

Lapsed teevad ikka vahel midagi sellist, mis kohe üldse ei sobi või on lausa lubamatu, teevad kogemata või vahel ka teadlikult. Ja vanemate kohus on neile ikka märku anda ja vajadusel sekkuda, kui selline asi juhtunud on. Et laps end süüdi tunneb, ka see on loomulik – süü on emotsioon, mis käib kaasas vale teo, vale käitumisega, eksimusest teadlik olemisega ja motiveerib end parandama. Ma tegin midagi valesti, teinekord teen paremini.

Häbiga on aga lugu keerulisem. Häbi on tunne, mis kõigutab minapilti. Ma olen väärtusetu, halb, mõttetu inimene – need on hinnangud, mis suur või väike inimene endale häbi kogedes annab. Ma tegin midagi valesti, seega ma olen halb inimene. Kui vanem last häbistab (avalikult või omavahel olles), siis ei tunne laps mitte ainult seda, et tema käitumine oli vale. Lapse arusaam on, et tema ise on vale ja halb. Kui häbistab keegi teine, aga kodus on lapsel turvaline ja vanemad toetavad teda ka siis, kui ta pole just maailma kõige ideaalsem laps (kui selliseid üldse on...), pole kahju nii suur.

Kui laps tunneb pidevalt enda käitumise pärast häbi, siis on tagajärjeks ka see, et ta ei õpigi teistega suhestuma, nende vajadusi ja tundeid märkama. Häbitunnet kogedes pöördub inimese tähelepanu endale, kogu energia läheb enda ebaadekvaatsuse, ebapiisav ja vale-olemise, häbi varjamisele. Kui keegi kogeb häbi, siis on see nii hirmutav, raske, sügav ja valus, et kutsub esile soovi sellest tundest kiiresti põgeneda.

Häbi tundev inimene – jällegi, pole vahet kas suur või väike – tahab eksimust eitada ja välja vabandada, teise haavatasaamist tühistada, vastu süüdistada. Kui ma paistan endale halva ja üleni mõttetu inimesena, siis pole ju ka lootust, et ma üldse suudan midagi paremini teha. Ühelt poolt võivad sellise seisundi püsides kaasneda ärevus ja depressioon, teisalt aga sõltuvushäired, ennastkahjustav, aga ka antisotsiaalne käitumine.

Kust alustada?

Mida siis peaks lapsevanem tegema, kui ta saab aru, et laps on käitunud vääralt ja ilmselt kogeb häbi? Olulisim on last mitte üksi jätta, lootuses, et küllap toime tuleb. Otse häbi kohta  küsida ei pruugi olla samas ka hea mõte. Proovigem enda peal – kui lihtne meil on tunnistada, et jah, meil on häbi või rääkida mingist teost või juhtumisest, mis meile häbi põhjustas. Kui me pole selleks valmis ja keskkond ei tundu väga turvaline, me seda ka ei tee.

Mõistlikum on seega lastega sellisest teemast rääkimist alustada natuke ääriveeri. Sa tegid vist midagi, mis sinu meelest oli vale ja nüüd on sul paha tunne? Rääkida juurde, et inimestel, kes teavad, kuidas tuleb käituda ja kuidas on õige, ongi tavaliselt sellistel puhkudel väga paha tunne ja ei oska ega tahagi nagu sellest rääkida. Nii imelik ja paha, et tahaks kuskile peitu pugeda ja põgeneda või teha nägu, et seda pole olnud – et see on loomulik. Väiksemate lastega saab siis juurde ka selgitada, et seda emotsiooni nimetataksegi häbiks. Enesestmõistetavalt peab lapsele rääkima, et tegu võis küll olla väga paha või sobimatu, aga laps ise on endiselt armas. Et me mõistame, mis lapse selleni viis – isegi juhul, kui teoga peab kaasnema karistus.

Eriti hea aga oleks, kui lapsevanem saaks lapsele jutustada sellest, kuidas tema ise on häbi kogenud. Ei pea tingimata rääkima üle täpseid detaile selleni viinud sündmustest, olulisem on rääkida oma tunnetest ja kuidas peale sellist rasket kogemust elu edasi läks, kuidas sellega toime tuldi. Laps saab aru, et selliseid tundeid kogeda on loomulik ja et kõige lähematega saab neist rääkida, et ka kõige raskematest tunnetest rääkimine on turvaline.

Tagasi üles