/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Lühike, populaarne ja põhimõtteliselt õige vastus pealkirjas olevale küsimusele oleks ilmselt, et mina. Aga kuna issanda loomariigi elanikkond on lai ja mitte kordumatu, ei ole ma oma hädas kindlasti üksi. Samuti jätab küsimus küllalt ruumi täpsustamiseks.
Alustuseks tasubki ehk mainitud täpsustus ära teha ja märkida, et ma tegelikult otseselt ei karda võõraid ega ka väikelapsi. Küll aga ei ole vaidlust selles, et ma lihtsalt ei oska nendega suhelda. Võib-olla on asi mu isikuomadustes või väheses praktikas, aga kui enne oma last tõepoolest kartsin alati, et teen nad katki (kogemata muidugi), siis nüüd on see asendunud kõigest tugeva ebamugavustundega – kuidas nendega õigupoolest rääkima peab? Aga mängima? Kas kuskil võiks leiduda mingit juhendit? Reeglistikku? Midagigi?
Veidral kombel lapsed justkui tajuvad mu kimbatust ja tulevad vist lähemalt vaatama, et mis sellel kahtlasel tädil viga on. Nii leian end ikka ja jälle olukorrast, kus üritan jumala eest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida ja kannatlikult dialoogipalli tagasi põrgatada ilma, et ütleksin midagi mitmetimõistetavat või hoopis mõistetamatut, lastele sobimatut, liigkeerulist või vastupidi, –lihtsat, või lihtsalt imelikku. Lisaks ei tea kunagi, mida ja kuidas konkreetse lapse vanemad soovivad, et lapsega räägitaks, seega jääb minu osaks laveerida vaid neutraalsel ja eriti neutraalsel pinnal. Inimesele, kes on väga vähe maganud ning niigi rääkimisest ja inimsuhtlusest eriti puudust ei tunne, võib see olla üllatavalt keeruline.
Tihti suudab väike vestluspartner kuskil viiendaks-kuuendaks lauseks öelda midagi mulle mõistetamatut või vastuolulist, mis on alles rääkimist harjutava inimese puhul täiesti normaalne ja arusaadav, aga mille puhuks mu võõrastega seotud sotsiaalsetele situatsioonidele pisut masinlikult lähenevas ajus adekvaatne ja sobiv vastus puudub. See ei tähenda muidugi, et kellegi peale sisiseksin või lähenevaid õnnetukesi (ainult) tigedalt põrnitseksin, nagu mõned vist ühe eelmise loo pinnalt uskuma hakkasid. Küll aga tähendab see, et ma võin end tunda nagu natuke katkine (õigemini – programmeerimata) robot, kes üritab meeleheitlikult leida midagi sobivat, mida öelda või teha. Eriti ebamugav on see siis, kui läheduses on teisi täiskasvanuid, kellele jääb ilmselt mulje... ma isegi ei tea, mis mulje neile jääb, ja võib-olla ongi parem.
Õnneks tegin hiljuti geniaalse ja enneolematu avastuse – ma pole ainuke selline. Inimesi, kes ei tea täpselt ja intuitiivselt, milliseid sõnu väikelastega rääkides kasutada ja millest nendega üldse rääkida võibki, on veel, ja sugugi mitte vähe. Tore oli vaadata, kuidas mu väike sugulane vahtis endaga mängida üritavat onu nagu kui mitte täiesti segast, siis vähemalt äärmiselt kahtlast tegelast, kellega midagi tarka küll peale pole hakata, koosmängimisest rääkimata. Seekord vahiti vahelduseks kedagi teist nii! Seekord jäi keegi teine, mänguasi käes, keset tuba seisma ja mõtlema, mis nüüd siis sellises olukorras adekvaatne tegevus oleks.
Teine samateemaline, ent vaata et rõõmustavamgi avastus on minuni jõudnud pikkamisi. Nimelt vähe sellest, et kõik (sealhulgas näiteks mina) ei ole lapselausujateks sündinud, vaid saavad selleks koos aja ja isikliku lapsega, ei tähenda see ka, et ma oleksin seetõttu kuidagi halvem ema oma lapsele. See, kuidas ma võõraste lastega hakkama saan või klapin (minu puhul siis mitte eriti), ei ole selle kohta absoluutselt mingi näitaja. Oleks ma seda enne teadnud, oleks üks mure enne emakssaamist jälle vähem olnud.
Küll aga lihtsustab oma lapse olemasolu märgatavalt teiste väikeste inimestega suhtlemist – kabuhirm on asendunud tajutava, kuid ka talutava ebamugavustundega, ja see on juba iseenesest ju päris hea progress. Siiski näib, et minu puhul on praktika tõepoolest tõe kriteerium ja enne, kui enda ja oma lähisugulaste peal piisavalt harjutatud pole, ei ole mõtet ka loota, et ma liivakasti sotsiaalses hierarhias märkimisväärselt kõrgele tõusta võiks, nii et arenguruumi on mul veel kõvasti. Mine sa tea, võib-olla mõne aasta pärast karjatan mänguväljakul tervet kolmeste hordigi mängleva kergusega ja olen omandanud tavapärasest veel rohkem segadusseajava pisi-inimsuhtluse nüansid, põhireeglitest rääkimata (aga ei usu).
Kes sarnaselt minule pelgab, et kui juba võõraste lastega ei klapi, kuidas siis veel enda omaga hakkama saadakse, sel tasub lohutuseks meeles pidada, et oma lapsega on kõik alati hoopis teistmoodi, aga kuidas täpselt, seda ette ei tea. Kui sellest väheks peaks jääma, on ka elul alati oma keerdkäigud varuks, ja igav juba ei hakka.