Lugeja kirjutab: lugu sellest, kuidas Mart Helme aitas emal pannkooke küpsetada

FOTO: Vida Press

Meie lugeja Franz K kirjutab seekord poliitikutest, kes on raadio vahendusel tutvustanud oma muusikamaitset.

Ema (75) ütles, et tegi üle hulga aja pannkooke, sest vaim tuli peale, selline hea tunne oli, sest raadios oli muusikasaade ja muusikat valis Mart Helme. Oli väga hea valik olnud, isegi parem, kui Andres Ammas, kes kavalalt kasutas ära oma esimese õiguse ja lasi avalooks Vangelise «Conquest of Paradise» - ka minu ema lemmiklugu, löövat külmavärinad ülesse ja «viivat mõtted kuhugi». Ema saab pahaseks, kui seda lugu kasutatakse kommertstelevisioonis mingi tilu-lilu sündmuse taustaks, siis olevat selline tunne, et läheks telemajja ja teeks seal tegelinkskitele ata-ata, pehmelt öeldes muidugi, aga sõnum oleks selge: «Selliseid lugusid ei lörtsita!» Üldisemalt on selle võimsa looga siiski nii, et plaadimasinasse oskab seda panna isegi idioot (tuletan meelde, et Vanas-Kreekas kutsuti idiootideks inimesi, keda ei huvitanud poliitika, vaid tegelesid vaid isikliku heaoluga), aga küsimus on oskuses seda sisse juhatada või vakka olla. Õnneks Andres Ammas ei ebaõnnestunud. Ja veel ütles ema, et see vana Helme oli kui mingi hoopis teine mees – ei olnud üldse see kuri järsk konkreetne oma joru ajav poliitik. Nagu oleks enne raadiosse tulekut puuga pähe saanud. Ei, ikka vastupidi: kui muidu normaalne ja sümpaatne inimene läheb poliitikasse ja Toompeale, siis nagu äsaks seal keegi suure nuiaga pähe. Ja nii saab inimesest poliitik.

Pannkoogid olid head ja oleks pidanud vähemalt ühe andma preemiaks inimesele, kes selle peale tuli, et riigikogulased Vikerraadios muusikat valivad. Kes meil seal oli: Andres Ammas, Eiki Nestor, Maire Aunaste, Mart Helme, Enn Eesmaa ja Imre Sooäär.

Mina kuulaks järgmine kord oma lemmikmuusikat ette mängimas ja mängitavat kommenteerimas selliseid toompealasi nagu Kadri Simson, Anne Sulling, Monika Haukanõmm, Viktoria Ladõnskaja, Urve Palo ja Jaak Madisson. Miks selline valik? Esiteks vastukaaluks: viis naist vs üks mees, sest praegu oli just vastupidi. Sookvoodist olete midagi kuulnud, austet riigikogulased? Naised valisin puhtalt isikliku sümpaatia alusel igast riigikogu fraktsioonist ja et see ei muutuks antipaatiaks (Toompeal saab ju igaüks – ka tark ja kena naine - piltlikult öeldes puuga pähe), selleks väike vaheldus, mis tooks ikka meelde, et ka naispoliitik on ikkagi luust ja lihast naine. Raadio on karm, aga õiglane: sul on vaid enda mõtted ja oma hääl selle väljendamiseks. Enda kehtestamiseks ei ole muid vahendeid. Seda võiks nimetada isegi tööks piiratud ressursi tingimustes. Ja ilmneb üks inimese isevärki oskus või oskamatus – õigel ajal vakka olla.     

Madissoni valisin nimme, sest ta on väga hea kõnemees, selge klaari hääle ja jutuga, ja oleks huvitav kuulata, kas ta suudab raadiohäälena vana Helme kõrget latti ületada või peab alt läbi pugema. Minu jaoks tähendab siis see seda, et ema annab teada, kas tulevad jälle pannkoogid, ei tule üldse midagi või läheb hoopis kodusaia – ahjus sütel pruunistuva sepiku – küpsetamiseks. Juba mõtlemine sellele paneb süljenäärmed tööle – Jaak, ära alt vea!

Tagasi üles