​Kui kaks inimest teineteist leiavad, jääb muu maailm nende jaoks mõnda aega kõrvale. Kuni saabub hetk öelda teistelegi: me oleme paar. Aime Piirsalu (76) ja Enn Lepik (74) said oma armastuse avalikuks teha üsna eriskummalisel moel – nimelt kutsuti nad Postimehe telereklaami. Ehk olete juhtunud nägema: armas vanapaar õitsvate õunapuude all kohvilauas ajalehte lugemas, lastesumm ümber. Ent eriline on ka nende kohtumise lugu. Ning kuulamist väärt nende mõtted.

Vormsil halli rookatusega majas käib täpselt samasugune sagin kui tolles reklaamklipis: mitmes vanuses (lapse)lapsi rohkem, kui silm korraga haarab, pluss verandal pesitsev pääsupere, neljal pojal nokad pidevalt ammuli ootel.

Aime praeb hommikusöögiks sõrnikuid, mida tema slaavi vere tõttu süüakse siin hapukoorega. Magustoiduks saab aovalges raiesmikult toodud metsmaasikaid kohaliku lehma piimaga.

«Lastele rääkisime oma suhtest ikka pisut varem kui telerisse jõudmisest. Sõbrad aga küsisid pärast reklaami vaatamist kohe, et mis toimub,» särab Aime säriseva panni ääres.

«Meil on juba pool aastat mesinädalad,» muheleb Enn lauda kattes ja täpsustab, et nad leidsid teineteist paar päeva enne läinud aasta jõule ujulas. Enn on nimelt ujumistreener, Aime aga sattus tol päeval Inglismaalt kodus käies Tallinnasse ujumisvõistlustele.

«Ta tundis mu kohe ära,» mainib Aime.

Enn paneb viimase kahvli lauale ja toob näha albumi, milles mustvalged fotod aastast 1960.

«Õppisime mõlemad pedagoogilises instituudis – Enn kehakultuuri, mina vene keelt ja kirjandust, ning oleme siin kõik koos peda talvelaagris. Näe, Enn mängib siin piljardit,» osutab Aime ja märkab siis korraga, et sõrnikud kipuvad pannil üle küpsema… Armumine ongi vist alati ühesugune.

 
 
 
 
Pildid vanast fotoalbumist. Kolm esimest on tehtud 1959. aastal Nelijärvel Tallinna Pedagoogilise Instituudi suusalaagris. Viimane pilt on Aimest Vanemuise noore näitelejannana.

Ent toona seal laagris ei juhtunud noorte vahel suurt midagi. «Panin talle küll nii-öelda silma peale, aga Aime oli nii ilus tüdruk, et ma polnud sugugi ainus,» tunnistab Enn.

Tagasi Tallinna jõudes läks noorte elu eraldi ja omasoodu edasi. Enn kuulus ujujana Eesti koondisse, võitis kolm meistritiitlit ja leidis Elle, sai kahe tütre ja poja isaks ning on praegugi oma rajatud ujumisklubis treener. Elu andis Ennule palju õnne, kuid viis siis kolm lähimat – naise, ema ja lapse.

«Kaks aastat tagasi, just jaanide paiku, matsin oma vanima tütre. Läks kõigest 46-aastasena,» ütleb mees vaikselt. Paus venib üha pikemaks, kuni Aime jätkab: «Olen vahel endalt küsinud – mina, kes olen nii kaua usus elanud –, et miks laseb jumal sellistel asjadel juhtuda. Millist pattu oleme vanematena teinud, kui lapsed kannatavad? Kuid aastatega olen mõistnud, et seda valu tuleb mõtestada teisiti. Näiteks et elus on kannatused selleks, et võiksime kogemuse võrra rikkamaks saada.»

KALMISTUL: Aime ja Enn käivad ikka vahel ka vanal kalmistul jalutamas. Lisaks teab Aime rääkida ka nende vanade rõngasristide lugu.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Aime ja Enn on mõlemad lesed – üks üheksa, teine 12 aastat. Õnnehetked on aga taas leitud, kuigi Enn on palju teel – kodu on tal ju Hageris, töö Viimsis ja süda nüüd Vormsil.

«Mulle meeldib ühiselt naerdud naer. Enn oskab mind naerma ajada. Vahel norib ka, on kohe selline kiusaja,» ütleb Aime, ise pisut plikalikult kihevil. «Ennuga on hea koos olla, meie hinged helisevad ühtemoodi. Tunnen, et meis toimub veel areng.»

«Mõtlen täiesti tõsiselt, et meil on nüüd kogu aeg mesinädalad. Olen Aime kõrval, et koos vananeda,» on Enn kindel.

Aime on mitmes mõttes vehelnud kogu elu. Ka sõna otseses mõttes, olles välja teeninud NSV Liidu noorte meistrivõistluste hõbe- ja kuldmedali. Tallinnfilmi õppestuudios, kus teiste seas käisid ka Ülle Ulla, Tiia Kriisa ja Ivalo Randalu, tutvus ta Panso-kooli esimese lennu andeka näitleja Jaan Sauliga. «Ennustasin Jaanile kaartidega tulevikku ja taipasin õudusega, et tema vananemist kaardid ei näita,» meenutab Aime. Ent mehele läks ta Jaanile ometi, tõi ilmale poja ja tütre ning pidi siis abikaasa matma. «Ta oli kõigest 29-aastane, mina veel noorem,» lausub naine ja vaikib.

Väike vehkleja suure filmi taga:

Oscarile esitatud mängufilmis "Vehkleja" on oma lugu jutustada väikesel Martal. Lugu tundub küll n-ö kõrvalisena, ent tegelikult sai sellest kogu film alguse. Nimelt on Marta prototüübiks just nimelt Aime Piirsalu, kes kord ühele Soome ajakirjanikule oma lapsepõlvloo ära rääkis.

"Endel Nelis märkas mind juba esimeses tunnis, ta lasi mul ette näidata esimesed liikumised: samm edasi, tagasi, torge. Trenni lõpus küsis, kas mulle vehklemine meeldib. Jah, vastasin," meenutas Piirsalu.

"Mu vend Olev ütles, et relvad on nii rasked, ma ei suuda neid ka kahe käega tõsta. Endel aga naeris seepeale ja ütles, et tehnikat õpime kadakaste keppidega," meenutab naine.

Aime Piirsalu võidud NSV Liidu noorte meistrivõistlustel tulid aastatel 1955 (hõbe) ja 1956 (kuld).

Hiljem oli Aimel veel kaks abielu ja lapsi on tal kokku viis: kaks poega ja kolm tütart. «Emadus on üks ja oluline osa, kuid naisenagi pead sa oskama armastada, alles siis saab mees valitseda,» teatab Aime ühtäkki selgel häälel. «Valitsemine tähendab teenimist, armastamine aga seda, et sa usaldad ja ihaldad oma valitut. Hoolid, hoiad ja näitad talle maailma võimsamat jõudu. Kui see kõik on sinus olemas, leiad sa endas ka halastuse ja andestuse. Kui neid pole, siis pead veel oma südamehoiakut sättima. Kõigi mu abikaasade töö (näitleja, balletitantsija ja meremees – P. K.) oli selline, et pidin olema palju üksinda. Nii lõin ma endale oma isikliku elu vaimsuse kaudu. Ja vaimu kaudu tuleb lõpuks ka kodurahu. Kui sul on sõna-otsimise tšakra avatud, siis saad neist asjust aru.»

Aime vaatab mulle terava pilguga silma ja hakkab siis korraga luuletust lugema:

Mitu halba ilma päällä?

Viis on halba ilma päällä…

Üks kui poeg on isata

Teine tütar emata

Kolmas kodu rahuta

Neljas rahvas terviseta

Viies inimkond pühata

Vasakul pildil: Aime, Anneli ja Juhan. Paremal pildil: Kristian, Solveig ja Helen emaga

FOTO: Erakogu

«See luuletus sai alguse ühest mälupildist – kõrge laud ja lapsed selle taga kõrge pingi peal istumas nii, et jalad ei ulatunud maha. Tahvli ees seisab musta habemega köster ja tahvli peal on need kaks esimest rida. Luuletus ise on tänaseks raamatusse saanud ja see on pikem veel, sest ma põhjendan seal ka, miks nii mõtlen. Kuid mis ma tahan sulle öelda – sügavus loeb. Öeldakse et, inimene otsib, kus parem, kala, kus sügavam. Minu jaoks on parem sügavus.»

Oleme kolinud köögist sauna istuma ja Aime loeb ühe luuletuse teise järel. Ta hääl on noor, helisev ja tundeline. Ning klaarilt kerge, just nagu vana kooli teatris kuuldud.

Küll oleks tore, kui minul oleks oma vanavanematega olnud nii pikki kohtumisi," õhkab Aime, rõõmustades ometi, et tema lähedased ja (lapse)lapsed saavad kingiks ühiselt veedetud aega. Aime mälestusi ja elutarkust kuulavad (vasakult) Enn, Liiselotta, koer Lucie ja Erik.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Aime on Vanemuises näitlejaleibagi söönud. Kuid laste kõrvalt lavale enam ei saanud. Sai hiljem hoopis televisiooni, kus tegi kultuuriajakirjanikuna 13 aastat kestnud saatesarja «Ars longa».

«Kord kohtusin Uku Masinguga, siis, kui ülikool ja kirik ta hüljanud olid. Jaan Kaplinski ja Paul-Eerik Rummo viisid mu Tartusse temaga kohtuma. Vaene, nälgas mees istus nurgas ja pahvis suitsu, mul olid 16 küsimust kirja pandud, ikkagi nii tähtis ja tark mees. Aga tema ütles hoopis ühe lause: «Kui sa tahad mõista eesti rahva lugu, uuri juutide rahva lugu!» Nüüd tean, kui õigesti ta ütles.»

Hiljem rajas Aime Tallinnasse hoolekandekeskuse, jagas suppi ja öömaja, ning õpetajana tarkust Viljandi noortekoloonias, Vasalemma ja Harku vanglas. Hiljem tuli koolmeistriks Vormsile, sest siin on ta lapsepõlvepaigad ja oma ehitatud maja.

«Näen sageli Eestis hingehaigeid inimesi. Nad ei usu paranemist ega armastust, on kaotanud lootuse. Nii saab ju inimesest roomaja…» mõtiskleb ta.

Üks tütretütardest tuleb Aimele sülle ja vanaema hakkab tüdruku ruugeid juukseid palmikusse seadma. «Tead sa kullake, et ka oma vaimu saab sedasi seada, mõttega sättida. Ole vaid avatud, helge ja lahke. Siis on su elus ka imesid. Ja kui vähegi saad, pea päevikut. Kirjuta iga päev midagi, vahel ka luuletusi. Kirjutamine arendab palju,» kõlab vanaema tarkus.

Üks tütretütardest tuleb Aimele sülle ja vanaema hakkab tüdruku ruugeid juukseid palmikusse seadma. «Tead sa kullake, et ka oma vaimu saab sedasi seada, mõttega sättida. Ole vaid avatud, helge ja lahke. Siis on su elus ka imesid. Ja kui vähegi saad, pea päevikut. Kirjuta iga päev midagi, vahel ka luuletusi. Kirjutamine arendab palju,» kõlab vanaema tarkus.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

«Andsin koolis isegi perekonnaõpetust. Kord küsisin poistelt, mida te räägite, kui tüdruk kaissu tuleb ja palub, et räägi mulle midagi ilusat, näiteks kuust. «Ei noh, midagi natuke ikka teaks…» vastasid nad. Just, natuke. Aga suhtes on vaja austust, ja kui naine teid ei austa, siis ärge lootkegi, et ta teile oma hinge annab. Ta annab teile ihu. Seda saab ka raha eest osta, aga katsuge te naise hing võita... Vaat, see on raske – nii rääkisin ma neile noormeestele. Nii mõnegi elust tean, kuhu nad välja on jõudnud.»

Aime ise, muide, testis mehekandidaate mitut moodi. Enamasti viis purjekaga merele. «Kõiki mehi, kes püüdsid külge lüüa, proovisin, et kas on midagi olemas. Üks põrus näiteks seetõttu, et palusin tal soot ära tuua, aga tema vaatas seepeale oma ilusaid kingi ega raatsinud minna. Mees peab ikka mees olema, mitte kõrval passima,» põrutab Aime.

Kuidas aga Enn nii kange naisega nüüd siis hakkama saab?

«See ei loksuta mind absoluutselt,» naerab mees. «Need mehedki on nüüd ju minevik. Mind ei vaeva isegi see mitte, et elasime Õismäel kõrvuti majades, kuid ei trehvanud kunagi. Kui aga üldse midagi kahetsen oma varasemast, 40-aastasest abielust, siis seda, et mul oli töö esikohal. Nüüd, mil saan kohe 900 kuud vanaks (13. juulil on Ennu 75. sünnipäev), luban, et olen targem,» ütleb mees ja paneb kallimale käe ümber. Veel enne talve lendavad nad koos kindlasti Iisraeli.

Enn Lepik

  • Meistersportlane ja kauane Eesti ujumiskoondise treener.
  • Kolmekordne Eesti meister rinnuli- ja teateujumises (1961–62), parandanud Eesti rekordit.
  • Treeninud noori ja õpetanud neid ujuma nii Eestis kui ka Soomes.
  • Habe mehe lõua ümber ootab päeva, mil keegi tänapäeva noortest tema kunagise rekordi üle lööb. Alles siis saab habeme maha ajada.
  • Teeneline treener aastat 1980.
  • 2002 asutas MTÜ SPA Viimsi Tervis ujumisklubi

Aime Piirsalu

  • Ema Anelie Doszhinskaja oli Poolas kloostrikooli õpetaja.
  • Isa Kristjan Piirsalu (Gross) – eestlasest maamõõtja, kes kaardistas enne sõda mh kõik Eesti saared ja Läänemaa.
  • Ema õpetus: õpi lapsena head tegema, siis tuleb ka vanadus hea.
  • Oma tarkus eakaaslastele: kui sul on lapselapsi, siis on sul au ja kohustus olla vanaema.
  • Töötanud ETVs ja Ostankinos.
  • Teinud dokfilmi «Elutee» (Saaremaalt detsembris 1941 Berliini pommitama läinud lenduritest).
  • 1989 asutas Tallinnas kristliku hoolekandekeskuse.
  • Mängufilm «Vehkleja» põhineb Aime jutustusel, ka on ta pisikese Marta prototüüp.
  • Kannab ümber käe võru, millel on vene õigeusu kiriku pühakud.
  • Emapoolsed esiisad on olnud viis põlve järjest Poola preestrid.
  • Viis last: Juhan, Anneli, Kristian, Helen, Solveig.
  • Viimased aastanud elanud tütre juures Inglismaal.