Moodne naine teab: head tüdrukud lähevad taevasse, pahad juhatuse koosolekule

FOTO: Vida Press

Lapsest saati räägitakse meile, et tuleb olla hea tüdruk. Pakkuda kaaslastele oma võileiba ja mänguasju, panna teiste huvid enda omadest ettepoole. Tuleb olla piisavalt tagasihoidlik, et inimesi mitte eemale peletada. Kellelegi ei meeldi ju egomaniakid, karjeristid ega ninatargad!

Ma mäletan küll kooliajast neid häid tüdrukuid. Nad olid kõigiga sõbralikud, nii sportlaste, joodikute, õpetajate, erakliku minu kui isegi selle imeliku haisva poisiga viimases pingis, kes ennast plastiliininoaga lõikus. Head tüdrukud võtsid enda peale lõpukingi organiseerimise, rohisid vabatahtlikult tulbipeenart, aitasid mul suvetööl õppida ja küsisid kogu aeg kõigilt, kuidas neil läheb. Teate, mis neist nüüdseks saanud on, kui meie kooli lõpetamisest on möödas juba jupp üle kümne aasta? Lihtne vastus on: mitte midagi.

Pikem vastus on, et ma näen neid inimesi vahel linna peal. Ega nad ju maamuna pealt ära pole kukkunud, nad on ikka veel olemas. Osa on saanud titemammadeks või rikaste meeste pruutideks, aga enamik tiksub oma tühiste eludega mu nina all ja nende eest ei saa kuidagi minema. Nad töötavad sellistel ametikohtadel, kus neid näeb: nad rebivad mu pileteid, müüvad mulle lilli, toovad mulle cappuccino’t ja määrivad kaubanduskeskuse lauakeste taga inimestele pensionisambaid, praakkäsitööd või odavaid mobiilioperaatoreid pähe. 

Eks ma olen viisakas ja vahetan nende kenade inimestega ikka vahel mõne sõna, aga rääkida pole meil millestki. Ja seda just seepärast, et on suur vahe, kas sa oled viisakas – oskus, mis on tänapäevases maailmas edasi jõudmiseks üks olulisemaid – või sa oled kena. Pikalt aga pole meil millestki lobiseda, sest nende kustunud näokesed ja piinlikud beebisammud päris maailmas lihtsalt, oleme nüüd ausad, peletavad mind eemale. Mis te sellest võitsite, et terve elu valimatult valedele inimestele pugesite? Mitte midagi. Kuhu te jõudsite oma sotsiaalmeediat ummistavate motivatsiooniplakatite ja igal reedel kontorisse tassitud roosade muffinitega? Mitte kusagile.

Kena olemisest lihtsalt ei ole mitte mingit kasu. Viisakus, jah, avab uksi, aga isetus pigem suleb neid või äärmisel juhul kuhjab su lauale hunniku teiste tegemata töid, mille sa oma suure südamega vastu võtad. Kes täidab mu komandeeringu aruandeid, kui ma tahan happy hour'i ajaks ülemusega baari jõuda? See suurte ja lahkete silmadega tüdruk, kes alati kõigile kolleegidele sünnipäevadeks läbimõeldud kingitusi toob. Keda boss aga kasumi jagamise hetkel meeles peab? No mis te arvate!

Ja siinkohal ma täpsustan, et kui valimatult kasututele inimestele pugemine ei vii sind kuskile, siis ei tee seda ka otsese ülemuse talla lakkumine. Tõsiasi on see, et liiga lahked, imalalt meeldivad, tüütult isetud tüübid ei ole need, keda otsustajad usaldaksid või enda siseringi tahaksid. Ma ei kutsu endale äripartneriks kenasid tüdrukuid, mul on vaja enda kõrvale haisid. Ma ei viitsi kuulata teie komplimente ja kiitusi, kui tahan rääkida asjast. Ja no tõesti, keegi ei vaja veel ühte muffinit!

Edukaid inimesi kutsutakse haideks, aga haid söövad teisi – saades sealt oma tugevuse. Ükski nunnu herbivoorist loomake ei ole toiduahela tipus, sest teda ei karda ega austa keegi. Nunnud loomad lõpetavad tavaliselt lõvi õhtusöögina. Või, noh, kui inimeste maailma tagasi tulla, siis piletirebija või lillemüüjana.

Näiteid edukate inimeste kohta, nendesamade, keda head tüdrukud oma motivatsiooniplakatitel tsiteerivad, on lõputult nii laiast maailmast kui meie kodumaalt. Steve Jobs oli rahaahne, ebaviisakas ja pahatahtlik nii oma töötajate kui sõprade vastu. Tema kolleegid on öelnud, et Jobs ajas neid pidevalt nutma, tormas koosolekutele ja sõimas inimesi sõnadega, mida siinkohal trükkida ei kannata. Minu arvates on see võrratu! Oleks mul olnud au õigel ajal õiges kohas olla, et Jobsi sõimu all pillida! 

Mark Zuccenberg tõmbas endaga koos Facebooki asutanud koolikaaslastel vaiba alt ära. Eestis lõpuks ometi populaarseks saanud Uberi asutaja Travis Kalanikut kirjeldavad tema lähedased ühe sõnaga: jobu. Mart Laar oli peaministrina põikpäine ega lasknud kellelgi end segada eelarvet kärpides või seadusmuudatusi vastu võttes. Toomas Hendrik Ilves on tuntud oma no bullshit sõnavõttude poolest, kus ta nahutab vajadusel nii poliitikuid, kohalikke kollaseid leheneegreid kui New York Timesi kolumniste.

Kuulsin eile kontorist läbi minnes, kuidas kööginurgas üks nooremanalüütik teisega oma lähenevat sünnipäeva arutas. Juhtus nii, et õige kuupäev satub sel aastal ilusalt reede peale, aga ometi tundis see tüdruk, et peab oma sünnipäeva hoopis mõni nädal hiljem mingil suvalisel kolmapäeval pidama. «Ma lihtsalt tunnen, et mu endine poiss-sõber tunneb ennast halvasti, kui terve meie kontor peole tuleb. Teda ma ju kutsuda ei saa, uus poiss-sõber solvuks,» kädistas neiu oma lauanaabri kohvitassi pestes. «Suvalisel päeval sõbrad baari dringile kutsudes ei oleks see teiste tunnete suhtes nii mõtlematu.»

Pistsin pea ukse vahelt sisse ja soovitasin lahkelt – sest ma olen ju viisakas inimene ja tahan teiste muredele kaasa elada – võtta norutavaid ekse tasuta meelelahutusena. Ja sedasama ütlen ma hea meelega uuesti kõigile, kes kuulavad: pea oma pidu ja õpi teistega mitte arvestama! Head tüdrukud võivad ju sünnipäeva ära jätta, aga kes sellest võidab? Kindlasti mitte nemad ise. Ning sama käib terve elu kohta: kui sinu kenadusest keegi, aga eelisjärjekorras ikkagi sina ei võida, siis tulistad sa sellega endale tõenäoliselt jalga. Võta ennast ometi kokku ja ole vahepeal paha ka. See teeb sulle ainult head!