Pühapäeval leidis ühes Orlando geiklubis aset kohutav sündmus, mille tulemusel sai 49 inimest surma ja 53 vigastada. Tulistamisest eluga pääsenud Alejandro A. Francisco kirjutas tulistajale Omar Mateenile avameelse kirja, millel on võimas sõnum: armastus on alati vihkamisest tugevam.
«Ma olen noor geimees, kes sündis New Jerseys ja kasvas Orlandos. Armastan oma sõpru ja perekonda. Mu vanemad on Puerto Ricost ja Dominikaanist. Ma olen 21-aastane ja pühapäeva öösel kell kaks oleksid sa mu peaaegu tapnud.
Ma käin Orlandos asuvas Pulse'i ööklubis, sest ma tunnen end seal mugavalt ja seal saan olla mina ise. Sel õhtul olid seal ka mõned mu sõbrad, kaasa arvatud mu hea sõber Stanley. Ma ei näe enam kunagi Stanleyt, sest sina võtsid ta minult.
Sel õhtul oli klubis latiinoõhtu ja kõik olid peomeeleolus. Oli kuum öö ja klubis oli palju elu, armastust, tantsimist ja – kuni sinu tulekuni – puhast rõõmu.»
Ta kirjutas, et neil oli plaanis olla klubis kuni sulgemiseni, ent tema sõber Vincent soovis klubist lahkuda enne, kui kõik teised hakkavad välja tunglema. Tänu Vincentile on Alejandro ka täna elus. Ta oli oma sõpradega teisel pool tänavat, kui kuulis ööklubist tulistamist.
«Me olime hirmul. Nägime, kuidas inimesed hakkasid jooksma, mõned hüppasid üle aedade. Me ei mõistnud, millisest kohutavast õudusunenäost olime napilt pääsenud. Kõigest paar minutit pärast meie lahkumist sai klubis alguse tõeline veresaun.
«Kõige ohvriterohkem massitulistamine USAs». «Kõige õudsem terrorirünnak pärast 11. septembrit».
Palun, nimetame seda nii, nagu see tegelikult oli: kõige kohutavam rünnak armastuse vastu, mis on USA pinnal eales aset leidnud.»
Seejärel nimetab ta terve hulga nimesid ja nendib, et kuigi nende inimeste elu lõppes järsult, võib tulistajat nimetada läbikukkujaks.
«Sa üritasid tappa midagi, mida sa tegelikult kunagi ei suudaks meie kogukonnas hävitada. Sa ei saa kunagi ära võtta meie armastust. See on võimsam, kui miski muu, mis maailmas eksisteerib.
Ma olen praegu 21, aga ma rääkisin oma seksuaalsusest vanematele 16-aastaselt. «Ema... ma olen gei.» Mäletan neid sõnu selgelt.
Vägivald oli pikka aega mu elu osa. Olin koolikiusamise ohver alates 5. klassist, mind kutsuti pedeks ja ma olen terve elu pidanud võitlema väärikuse nimel. Aga kui ma oma emale seda tunnistasin, siis ta vaatas mind ja ta teadis. Ma sain aru, et ta on alati teadnud ja ta armastas mind väga. Tema pilk ütles, et ta armastab mind alati.
Ta ei hoolinud sellest. Ta armastab mind kui poega ja näeb mind sellisena, nagu on alati näinud. Ta näeb mind läbi armastuse.
Mul on kahju, et sina pole seda kunagi oma elus kogenud. Kui sa oleksid, siis sa poleks kindlasti teiste elude kallale niiviisi kippunud.
Pärast seda nappi pääsemist oleme sõpradega ringi kõndinud kui elavad surnud. Me jäime ellu, aga meil on nii palju küsimusi. Mida me nüüd tegema peaks? Miks me veel elus oleme? Kuidas see juhtus? Ja muidugi: miks, miks, miks sa meid nii väga vihkad?
Ma tean, et on vaid üks vastus. Iga kord, kui ma neile küsimustele mõtlen, siis on vaid üks asi, mis on minu jaoks selles leinas loogiline. Ma mõtlen Eddie Justice'i peale, kes istus ööklubi tualetis ja saatis oma emale sõnumi: «Ma suren. Ema, ma armastan sind.» Tema ümber oli vägivald, aga ta leidis armastuse üles. Omar, me oleme tugevamad kui sinu viha. Me oleme seda alati olnud. Eddie ei jäänud kahjuks ellu. Aga armastus jäi ja kasvas veelgi suuremaks.»