Legaalne doping toidulaualt: päikesevitamiin

FOTO: Vida Press

Sportlaste hulgas on väga populaarsed erinevad toidulisandid. Taastusjook pärast treeningut, multivitamiinid kevadväsimuse vastu, L-karnitiin rasvapõletuse soodustamiseks jmt. Samal ajal on üha enam kuulda positiivsetest dopinguproovidest, kuna sportlaste toidulisandites on olnud keelatud aineid. Milleks riskida võõramaiste ja tundmatute pulbritega, kui on olemas mitmeid toiduaineid, mis tänu erinevatele toimeainetele samuti sportlikku tegevust toetavad. 

On legaalseid toimeaineid, mis on oma stimuleerivaid omadusi ja ohutust tõestanud ning mille on Austraalia spordikomitee A-kategooria toidulisandite nimekirja lisanud. ABCD klassifikatsioon jagab sporditoidud ja toidulisandid nelja gruppi, põhinedes teaduslikul tõendusmaterjalil ning sellel, kas toode on ohutu, legaalne ja efektiivne.

Päikesevitamiin

D-vitamiin, hüüdnimega päikesevitamiin, mängib kogu elu jooksul olulist rolli kaltsiumi homöostaasis, skeleti metabolismis ja krooniliste ning autoimmuunhaiguste tekkes. Mistõttu võib ta mõjutada ka sportlikku saavutusvõimet. Lihasvalu ja -nõrkus on üks hästi dokumenteeritud, kuid tihti unustusse vajunud D-vitamiini puuduse sümptom, mis taseme tõusmisel kaob. Väga tugeva D-vitamiini defitsiidiga patsientide lihasbiopsia uuringud enne ja pärast ravi on näidanud, et D-vitamiin suurendab kiirete ehk II tüüpi lihaskiudude arvu ja diameetrit. Peale skeletilihaste mängib D-vitamiin olulist rolli ka kardiovaskulaarse süsteemi funktsioneerimisel.

D-vitamiin on unikaalne toitaine, kuna füsioloogiliselt vajalik kogus on võimalik täielikult kätte saada endogeense ehk kehasisese sünteesi kaudu. Selle protsessi käivitamiseks on vajalik päikesevalgus, kuna UVB-kiirgus aitab nahas D-vitamiini sünteesida. D-vitamiini sisaldavad ka osa toiduaineid, kas looduslikult või rikastatult. Parimad looduslikud D-vitamiini allikad on rasvane kala, või, munad ja maks.

Kuigi meil on häid looduslikke D-vitamiini allikaid, tasuks sellegipoolest lasta aeg-ajalt D-vitamiini taset oma organismis määrata. Puuduse korral tuleks seda vereanalüüside põhjal sobivas koguses toidulisandina juurde tarvitada.

Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!

Tagasi üles