Moodne naine: kuidas teha mehest inimene?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kutsusin mõni aeg tagasi mõned vanad sõbrad külla ja kuidagi sattus nii, et tulijatest vaid üks oli mees, teised neli naised. Ei möödunud eriti palju aega, kui märkasin ennast veidras olukorras: mu ilus puhas korter oli täis ebameeldivat aroomi, mis tüdrukute parfüümidest üle käis. See oli selline vänge silmi kipitama ajav hais ja kõik peale ainsa härra teadsid, kelle sokkides asi oli. 

Tahtmata oma külaliste tuju rikkuda, olin omadega korralikus plindris. Ma saan aru, et ilmad on palavad ja ka kõige parema juuksuri või stilisti klientidena oleme siiski kõik loomad, keda kontrollivad hormoonid ja näärmed, kes roojavad ja higistavad.

Ometigi pidin midagi ju tegema, endalgi oli ebameeldiv olla ja peale selle meenus, et tolle inimese puhul ei kohtunud ma sarnase probleemiga esimest korda. Nii et võtsin ennast kokku ja ütlesin keskeale lähenevale meesterahvale, kes mu diivanil istus ja rõõmsalt külma õlut jõi: «Kuule, seda et, noh, su sokid haisevad.»

Tegelikult alustasin vist hüpoteesiga, et kellegi sokid haisevad. Kui järele mõelda, sai jutt alguse veel kaugemalt, märkides midagi sellist, et midagi kuskil haiseb, nii teoreetiliselt. Üldinimlikult midagi kuskil haiseb, täpsemalt minu korteris, veel täpsemalt siin, kus sina istud. Siis jõudsin sokkideni. Siis pomisesin, silmad maas, et keegi teine külalistest sokke ei kanna. Veider, eks, et mina, kes ma võin silmagi pilgutamata tähtsate ja veel tähtsamate firmajuhtidega rahast rääkida, niimoodi mõnda teemat häbenen.

Kelle asi on kasvatada meest?

Me kõik oleme täiskasvanuks saades õppinud erinevates sotsiaalsetes olukordades hakkama saama. Ma oskan käia tööintervjuul, rääkida teenindajaga, vallandada oma koristajat, pidada juubelil kõnet, tingida maakleriga. Ma oskan armastust avaldada või kallimaid maha jätta, aga on üks asi, mida ma vist kunagi ei õpi. Kuidas öelda inimestele, et nad ennast peseksid?

Kõige parem muidugi oleks, kui meestele ütleksid nende pruudid kodus, mida nad enda heaks tegema peavad. Tuleb osta kangem kõõmašampoon, seda ka oma hipsterihabemesse hõõruda, kasutada kõrvatikke ja vahetada sokke nagu… noh, sokke.

Mis saab aga siis, kui neid koduseid pruute ei ole või neist pole kasu, sest probleem vaatab sulle sinu ninasõõrmete kaudu pidevalt vastu? Võib-olla on pruudid armastusest nii pimestatud, et sellised inimlikud ja maised asjad ei tule meeldegi? Siis ikkagi peaks ju kõrvalseisjana midagi tegema? Ma olen ju moodne naine, ma ju tean, et elus ei jõuagi mitte kuskile nii, et ise eesmärgi heaks samme ei astu. Mehed jäävadki mu kontoris, ühistranspordis ja vahel ka mu enda kodus uue vaiba peal haisema, kui ma neile ei ütle, et nad võiksid seda mitte teha. Sest jumal ise teab, et kui mina ei ütle, ei tee seda ka keegi teine.

Too sõbralik istumine minu juures läks aga sokkidest alates ainult hullemaks. Kui meie ainus mees ütles telekast mõnda halva kuulsusega lauljannat nähes: «Ole vait, paistad pandavam välja,» ei saanud ma mitte mainida, et taoline šovinism on lubamatu. Kui ta palus kolmandat korda naistel endale uus jook tuua, aga ise oma taldrikut isegi kööki asetada ei viitsinud, pidin ma lihtsalt märkima, et me ei ole tema emad ega teenijad. Lõpuks suutis ta veel meie maheda taustamuusika spordiülekande peale keerata, aga siis ma enam suud lahti teha ei suutnud. No tõesti, miks pean ma kasima ja kamandama, õpetama ja parandama meest, kes ei ole ei minu sugulane ega kallim?

Kelle õlul on see rist küll kanda?

Aga samas, kes siis meestest inimesed teeb, kui mina ei tee? Miks nad arvavad ikka veel, et krooksumine näitab neid kuidagi ürgse ja machomana? Veel hullem, peeretamine? Miks ma näen liikluses mehi, kes nokivad roolis nina? Kas nad arvavad, et nende aknad on ainult ühelt poolt klaasist või neil on tõesti täiesti ükskõik? Miks on kolm päeva järjest sama dressipluusi kandmine mõne isendi jaoks täiesti vastuvõetav, kuigi juba esimese jooksul hakkavad lähikondsete silmad kissi tõmbuma? Ja millal lõppeb ära see tobe olukord, kus ma pean kolm korda päevas meenutama nii kolleegidele kui tuttavatele, mis nende jutust kvalifitseerub šovinismi, rassismi, homofoobia või niisama ebaviisakuse alla.

Meestest inimese tegemine on mõnes mõttes terve ühiskonna rist, mida me kõik koos kandma peame. Loomulikult oleks tore, kui ema või pruut need mõned põhitõed varases nooruses selgeks teeb, aga ometi lipsab nii mõnigi eksemplar läbi hea kasvatuse sõelast. Ma ei tahagi öelda, et hästi kasvatatud mehi üldse poleks, aga ebaviisakaid haisvaid šoviniste ja machosid on ka. Igal pool on, neist on väga raske mööda pääseda. Pool elu tuleb juustu- ja higihaisu sees mööda saata, mõni rooli taga nina nokkiv tüüp paremat ja võõraid naisi pandavaks kutsuv vasakut kätt.

Ja mis nendega siis teha? Kuidas öelda on sõbrale, et ta hügieen on puudulik, või kolleegile, et ta peaks hambaarsti juurde minema, sest midagi on tema suust tuleva aroomi juures korrast ära ja ma ei suuda tema jutule keskenduda, kui ta liiga lähedale tuleb? Kuidas teha meestest inimesi, ilma et nad solvuksid ja meid vanadeks mõrdadeks pidama hakkaksid? Sest ma ei usu, et too vana sõber mulle enam külla tuleb, ta oli lahkudes päris pahur. Pahur ja trotsi täis ja mu suurim hirm on, et nüüdsest hakkavad tema sokid kõvast trotsist veel vähem tähelepanu saama.

Tagasi üles