«Te olete õnnelikud inimesed!» ja «Kuidas te küll hakkama saate?» on kaks põhilist ja küllaltki vastuolulist lauset, mida võõrastelt tihtipeale kuuleb, kui neile öelda, et meie peres kasvab kolm ühevanust last, kirjutas Postimehe tarbijaportaali Tarbija24 ajakirjanik Eger Ninn Õpetajate Lehes.
«Kui mul on lapsega raske, siis ma ikka mõtlen teie peale,» on veel üks tüüpiline lause, mida ütlevad tuttavad lapsevanemad. Jah, meie peres kasvab kolm veebruaris kolmeseks saavat last – Ete, Mattias ja Karl.
Nende ema ehk mina olen Tarbija24 ajakirjanik Eger Ninn ning nende isa, minu vabakaasa on õppejõud ja kunstnik Kalev Vapper. Meie suure pere lugu sai aga alguse niimoodi...
Eger: Esimesed poolteist kuud, mil me juba teadsime, et olen rase, elasime õndsas usus, et saame lapse. Jah, ühe lapse, mitte kolm! Olime Kaleviga teineteist tundnud vaid pool aastat, kui testi aknakesse kaks joont ilmusid. Hea oli, et esimesse ultrahelisse Kalev kaasa tuli.
Tihti küsitakse just seda, et kuidas siis oli, kui te teada saite. Mina isiklikult ei suutnud ultrahelitoolis lamades väga uskuda, et see päriselt nii on ja et see päriselt meiega juhtub. Arst küsis alguses, kas me oleme varem juba ultrahelis käinud, ja saanud teada, et mitte, teatas ta meile rõõmsalt: «Siis te ei tea, et teil on kaksikud!»
Lapsi mõõtma hakates selgus, et midagi ei ole päris õigesti. Kui arst ütles: «Oot-oot, midagi on valesti!», oli esimene mõte, et lastega on midagi halvasti. Õnneks ei saanud see mõte kaua areneda – peagi leidis arst Ete ja Karli tagant üles ka Mattiase, kes oli end ultraheliaparaadi eest osavalt ära peitnud.
Kalev: Juba selle kaksikute uudise peale pakatas rind tohutust võidurõõmust. Et nüüd on lõpuks millegi olulisega hakkama saadud, olgugi et hakkama sai loodus ja tegelikult olid ju kõik katsumused alles ees. Nagu nad arvatavasti tänini on. Aga selle peale ma ei jõudnud mõelda. Mõte kargas üle vanema õe kaksikute ja see tundus juba iseenesest vägev kokkusattumus. Kujutlesin hetke, mil teatan.
Siis öeldi, et saame kolmikud, ning rõõm mattis kõik. Nagu oleks minust korraga lotomiljardär saanud või midagi sellist. Ma pole nii pragmaatiline, et oleksin osanud šokki tunda (miskipärast eeldavad kõik küsijad just seda), rääkimata murest, hirmust või millestki analoogsest – lihtsalt ülevoolav ja otsatu rõõm. Suurimast suurim. Sain oma elu esimese kinnituse, et mind on ikka tõepoolest maailmale vaja.
Ja veel üks oluline tõde – sain ühtäkki kõigi oma meelte kaudu väga selge kinnituse, et minu ja Egeri liit on üks õige ja hea asi. Muide, mitmike puhul täiesti tavapärase enneaegsuse tõttu sündisid lapsed nädala jagu varem, kui meil aasta täis sai. Alates meie tutvumise päevast jäime ka kohe kokku.
Ootamatu sünd
Kalev: Tartus oli kunstikuu ja käisin sellega seoses kunstimajas skulptuurikesi nikerdamas. Selline lõbus üritus oli, kui öösel koju jõudsin, siis Eger juba magas. Tal oli olnud viimane tööpäev ja nüüd pidi jääma paar nädalat sünnituseni. Uinusin minagi. Üsna varsti aga ärkan ja tunnen, et külje alt on märg. Arvasin, et Egeri rinnad on piima lekkinud, nagu toona vahel juhtus. Süütasin tule ja ehmatasin Egeri üles.
Kogu voodi oli verine – nii see vähemalt paistis. Mõtlesin, et kurat küll, nüüd on lastega midagi juhtunud. Meenus, kuidas Eger oli hommikul kõhuvalu kurtnud. Tõsine hirm oli. Miks nüüd, mõtlesin. Nüüd, lõpusirgel?!? Oli selge, et peame haiglasse minema, helistasin kiirabisse. Kirjeldasin. Sealt öeldi, et teie naisel on tõenäoliselt looteveed ära tulnud. Aga tekid-linad olid verised ja veest tundus asi olevat kaugel.
Eger: Kogu see varahommikune olukord oli tõesti väga ootamatu, olime ju käinud vaid paar päeva varem ultrahelis, kus arst kinnitas, et lastega on kõik korras ja neil on veel ruumi kasvada. Ta arvas, et paar nädalat peaks ikka aega olema. Pealegi oli raseduskalendris just ette tiksunud 32. nädal ning ma ei olnud osanud kordagi ette näha, et lapsed nii vara tulevad. Kuna ükski märk sellele ei viidanud ja kuna kõik oli sinnamaani kulgenud ideaalselt, siis lootsin veel vähemalt kaks nädalat puhata – täpselt eelmisel õhtul kell viis oli lõppenud mu viimane tööpäev.
Kalev: Loopisin mõned rõivad kotti, aga ei osanud veel mõelda, et sünnitama läheme. Hiljem käisin taksoga asju juurde toomas. Oleks ainult lastega kõik korras... Ja Egeriga. Peas vilksasid lood sünnitusel surnud emadest jne. Et kuidas kedagi oli Muhumaalt kelguga üle jää mandrile sünnitama viidud. Ema suri, aga laps sündis seal vee kohal. See lugu võis ka teisiti olla, aga nii ma seda mäletan. Kõiksugu asju lõikus pähe.
Varsti vuhisesimegi läbi öise Tartu, lume ja talve. Üksikud autod ja inimesed olid seal, kes ei teadnud sest kõigest midagi. Mõtlesin, et mõne tunni eest olin üks nendest. Aegamisi toimus teatav rahunemine. Egerile pandi kanüül. Hoidsime teineteisel käest. Põnev, ärev, kuid ometi ka kuidagi ilus oli see meie sõit.
Eger: Haiglasse jõudsime veidi enne kella kuut varahommikul, keskpäevaks olid lapsed sündinud. Sünnitusel oli meil väga tore anestesioloog, kes lubas Kalevil tervet keisrilõiget kõrvalt vaadata ning seda ka filmida. Ja kui ma laua peal operatsiooni oodates kõvasti värisesin, tegi ta sõbralikku huumorit.
Kalev: Jah, ta ei lubanud mitte ainult filmida, vaid oma pead ka statiivina kasutada. Tänini pole ma seda võimalust veel kasutanud…
Eger: Kõige esimesena võeti välja Ete, seejärel Karl ning lõpuks Mattias, kes oli kõige kaugemal roiete all. Arst oli sunnitud Mattiase väljavõtmiseks oma käe kuni küünarnukini kõhtu toppima ning teda seal taga ajama. Tundub, et Mattias lihtsalt ei tahtnud veel välja tulla, peitis enda jalad ära, et neist kinni ei saaks võtta, ning lükkas käed takistuseks ette. Mõningase pusimise peale sai arst tast lõpuks kinni ja vaid 1210 grammi kaaluv titt võeti välja.
Kalev: Nojah, seal nägin ma esimest korda, kuidas Eger kartis. Muidu on ta väga vapper ja südi. Ikkagi minu naine. Aga seal, jah, värises üle kere. Meenutas hirve millegipärast. Mäletan seda pilku.
Poolteist kuud haiglat
Eger: Pärast sünnitust nägin ma lastest vaid Karli ja tedagi umbes minutiks. Kõik lapsed viidi kohe ära lastekliiniku intensiivraviosakonda. Mina jäin naistekliinikusse, kust hiljem koju pidin minema. Laste juurde haiglasse pääsesin alles kaks nädalat pärast sünnitust, kui Ete ja Karl intensiivist tavalisse palatisse said. Enne seda sain käia neid vaid vaatamas ning neile piima viia.
Kogu see olukord pärast sünnitust oli hästi imelik ja ebatavaline – meie olime kodus ja lapsed haiglas, keegi väga täpselt midagi ei selgitanud ja ise ka küsida ei osanud. Öeldi vaid, et kõik on stabiilne. Tekkis imelik ooteaeg, kus lapsed nagu olid, aga samas neid polnud, midagi rohkemat teha ka ei saanud ega osanudki.
Kaks nädalat pärast sünnitust läksin haiglasse laste juurde. Seal oldud kuu oli tohutult kurnav ja raske. Maksimaalne, mis ma järjest magada sain, oli poolteist tundi. Haiglarežiim nägi ette, et iga kolme tunni tagant pidi tegema kohustusliku protseduuride ringi – mähkmete vahetamise, kraadimise ja söögi andmise. Õhtul tuli lisaks veel kaaluda ja pesta. Kui ma kõike väga-väga kiiresti tegin, kulus ühele lapsele minimaalselt pool tundi.
Kalev: Ega ma just rohkem puhanud. See oli jube kiire aeg, illustreerisin üht raamatut ja magasin öösiti vaid mõne tunni. Eger oli siis juba lastega haiglas ja magas vist sama vähe. Harjusime sujuvalt režiimiga, mis kujunes pikaks ajaks valdavaks.
Hea, et sõbrad Marten ja Erko ühel päeval ootamatult külla sadasid. Koos monteerisime kahest pulkadega voodist ühe, milles lapsed umbes pool aastat külg külje kõrval magasid. Esiotsa oleks meie lapsi sinna mahtunud vast tosin. Nad kaalusid kolme peale kokku vähem kui mina sündides. Aga seda muidugi vaid kehamassi poolest. Lebasid seal nagu kolm tarka ja vaatasid oma ema ja isa rõõmust lolle nägusid.
Hiljem, kui pere koju tuli, sai jälle Eger rohkem magada (tal on uskumatult sügav uni); öösiti olin praktiliselt kogu aeg üleval. Tõsiselt. Kui üks laps söömise lõpetas, alustas kohe järgmine – tõstsin neid Egerile tissi otsa. Eger vahetas külge, lükkas rinna lapsele suhu ja uinus jälle. See oli meil nagu liinitöö.
Vahepeal sai üks laps pudelist (külmik oli rinnapiimapotsikuid täis). Sinna juurde pidev mähkmevahetus ja tittede kuuksutamine, et neil gaasid kõhtu ei jääks. Peagi alustas juba järgmine laps röökimist, tal tuli mähkmed vahetada jne. Muide, teiste kisa peale lapsed enamasti ärganud pole. Õnneks.
Kui lapsed enam rinda ei võtnud, oli põhjust hakata ühtset unerežiimi juurutama. See oli muidugi ränk. Alguses ei õnnestunud kohe kuidagi. Siis istusin samuti ööde kaupa üleval, kiigutasin neid süles ja/või lamamistoolis.
Kui lõpuks režiimi paika saime, tekkis kindel rütm ja võimalus koos lastega magada. Minna tuppa, kus nad kõik korraga oma voodikestes nohisevad, ja vaibale siruli visata – see on rahuldust toovamaid asju, mida olen kogenud. Lebad kui mingis tohutult hea energiaga ringis. Naeratus tuleb vägisi suule. Vaat see on õnn.
Eger: Enneaegsete ja pisikestena sündinud laste kasvamist ja arengut jälgitakse kuni kaheaastaseks saamiseni. Ultrahelid ja uuringud ja vereanalüüsid ja võimlemised ja arstid. Esimesel aastal on see veel eriti intensiivne.
Õnneks ei olnud meie lastel kunagi midagi tõsisemat viga, mis oleks tõenäoliselt veelgi rohkem külastusi tähendanud. Imepisikeste lastega tehakse vahel tavalise inimese jaoks küllaltki võikaid asju – näiteks raviarsti juures torgati lastele mõnikord nõel pähe, kuna käeveenist ei olnud võimalik verd kätte saada.
Kaks inimest, kes meid alguses kõige rohkem aitasid, olid laste raviarst Marja-Liis Mägi ja füsioterapeut Ülle Utsal Tartu lastekliinikust. Ma olen südamest tänulik, et me niivõrd toredate ja südamlike inimestega kokku juhtusime.
Kui Mattiasele ei meeldi senimaani arsti juures käia ja ta muutub juba sinna minemise jutu peale virilaks, siis Ete tahaks arsti juurde minna isegi juhul, kui ta minema ei pea. Talle kohe meeldib, et saab kõhu paljaks võtta ja arstil end kuulata lasta. Või siis kurku ja kõrvu näidata.
Mis on kõige keerulisem?
Eger: Ma olen vahel mõelnud, et huvitav, kas lastel oleks parem kasvada kolmekesi koos samaealistena või pigem riburadapidi, nagu enamasti kombeks. Koos kasvades on loomulikult tore, et on omavanune ja -sugune, kellega mängida. Samas, praegu meie pere vaadates tundub kaoselaadseid olukordi ikka oluliselt rohkem olevat, kui neid võiks ette tulla eri vanuses laste puhul.
Väga raske on ette kujutada üht rahulikku kodust päeva. Kuna lapsed peavad pidevalt tähelepanu ja kõigi asjade pärast võitlema, tundub vahel näiteks söögilauas istudes ja juttu rääkides, et nad ei oskagi vaikselt seletada, ikka kipub hääl väga valjuks minema.
Minu jaoks on kõige keerulisem säilitada sisemine rahu. Kui ikka iga laps katsetab järjest mingeid piire ja keegi kogu aeg põhimõtteliselt vastu seisab, siis on väga keeruline olla kaval. Või kui ma pean kümneid ja kümneid kordi üht ja sama asja kordama, enne kui see kõigini jõuab, siis mingil hetkel lihtsalt enam ei jaksa. Mõne õhtu lõpuks olen ma nii väsinud, et suudan vaid vaikusest unistada. Imetlen naisi, kes hoolimata kõigest suudavad alati jääda olukorra perenaiseks ning olla tohutult kannatlikud ja targad.
Kalev: Muidu pole nagu viga midagi, aga nad kipuvad kaklema (eriti just poisid omavahel) ja üksteiselt asju ära võtma. Tühisest asjast saab hetkega selline kisa, kätš ja rüsin, et ohohoo. Kui nad lahutad, järgneb südametäite kaupa kõige destruktiivsemat jonni. Rahustamine nõuab pikka meelt ja aega.
Keeruline on ka siis, kui nad ei taha mitte kusagil mujal olla kui ainult minu küljes. Ja siis tõesti kogu aeg. Just poisid. Selliseid päevi ja perioode on. Ja tingimata siis, kui mul on vaja midagi muud teha, näiteks mõni e-kiri ära saata, lastele süüa teha vms. Kui ikka täielikult pühendun, istun põrandal ja mängin kaasa, on päev rahulikum.
Eger: Jah, viimasel ajal on miskipärast just Mattiasel sellised tujud, et ta lihtsalt hoiab kogu aeg kõvasti kinni ega luba sammukestki astuda, ilma et teda endaga ühes ei tassi.
Meie aeg ja oma aeg
Eger: Kõige rohkem tunnen ma puudust meie ajast Kaleviga, kus saaksime lihtsalt kahekesi koos olla. Loomulikult jääb ka enda ajast vajaka, ent sellise õhtu nädala jooksul ikka leian, kus saan üksinda minna ja teha, mis vaid minu jaoks tähtis. Hoopis keerulisem on leida sellist varianti, kus saaksime seda teha koos. Kord kuus ilma lasteta koos välja minna on ikka äärmiselt vähe.
Kalev: Tegime kindla skeemi. Esmaspäevast kuni kolmapäevani olen lastega mina. Siis on Eger tööl. Neljapäeval, reedel ja laupäeval on aga omakorda minu tööpäevad. Pühapäeva püüame kõik koos veeta.
Tõsi, mõnikord õnnestub siiski üheskoos teatris või kinos käia. Ning eriti haruldastel päevadel oleme saanud täiesti eesmärgipäratult ükskõik mida teha. Samas – kuna mul pole kellast kellani töö ning lasteta aega on niigi napilt, tuleb iga selline eimidagitegemine millegi arvelt (magamata öö, närum elukvaliteet, suhted jne).
Pealegi ei suuda ma funktsioneerida, ilma et midagi looksin. Aga ilmselge laiskuse ja ärilise saamatuse tõttu pole ma oma loomingut raha teenima pannud. Niisiis on minu puhul põhiraskuseks aja, huvide ja vajaduste jaotus. See kõik ei paista sinna kuhugi ära mahtuvat.
Eger: Majanduslikus mõttes on meil seni läinud isegi päris hästi, arvestades kõiki asjaolusid. Igasugused asjad oleme enamjaolt saanud sugulaste käest ja ise oleme pidanud ostma vaid väga vähese. Senimaani.
Kust lapsed tulevad?
Eger: Usun, et paljud vanemad mõtlevad tihti selle peale, kuidas oleks lastega kõige õigem käituda ja mida peaks tegema selleks, et neist kasvaksid toredad ja head inimesed, kes saavad elus hakkama ning on õnnelikud. Laste psühholoogias on igasuguseid teooriaid, aga kuidas seda kõike ikkagi nii teha, et neist kasvaksid terved inimesed?
Kalev: Jah. Sellele ma vastata ei oska, aga tahtsin lihtsalt häält teha, kuna see on mullegi kokkuvõttes kõige olulisem. Usun, et seda pöialt hoian kusagil oma südames ka pärast surma. Tunnen seda.
Ma ei tea, kas see on nüüd seotud või mitte, aga millegipärast meenub mulle siinkohal see, kuidas Ete oma meie juurde tulemise lugu jutustab. Ta mõtles selle ise välja. Väidetavalt kukkus ta puu otsast, mina aga olin puu all ja püüdsin ta kinni. Kogu lugu. Aga minu jaoks mõistagi üks kauneimaid. Kui lapsel on maast madalast turvatunne ja oma sisemine puu, mida mööda ronida, millele toetuda, siis läheb vast kõik hästi.
Eger: Kalevile miskipärast meeldib lastelt võrdlemisi sageli küsida, kust nad tulnud on või kust nad midagi saanud on, näiteks: «Aga kust sa oma varbad said?»
Kalev: Kui Etet kuulata, siis on ta saanud praktiliselt kõik emmelt. Minult ainult naeratuse ja musid. Poisid sellistele provokatsioonidele üldiselt ei allu. Vaikivad, teevad oma asju edasi ja lasevad õel seletada. Tihti annavad vastuse asemel lihtsalt musi.
Näiteks täna. Istume kogu perega köögis ja sööme. «Lapsed, kas on mõni asi, mida te veel teha ei oska, aga tahaksite ära õppida?» küsin. Mõtlen, et vahest saan targemaks. Või räägivad nad ratta- ja mootorrattasõidust nagu tavaliselt. «Ei oska tööd teha,» vastab Ete.
Kõige kindlam tugi
Eger: Ma usun, et niimoodi koos kasvades loovad lapsed omavahel tugeva sideme, millest on neil kunagi palju abi. Juba praegu on poisid lahutamatud. See tuleb eriti selgelt välja hetkedel, mil võõrasse keskkonda minna. Kui Ete läheb pigem oma mängudega oma teed, siis poisid teevad kõike koos.
Kalev: Aga kokkuvõttes hoiavad nad ikka kõik kokku. Vahel on juhtunud, et ärkavad üles ja hakkavad üksteist kallistama. Hommikutervituseks.
Küllap nägi Karl ühel öösel mingit kummalist und, igatahes ajas ta mu üles ja küsis, kus Ete on. «Kas oma voodis pole?» küsisin. «Ei ole.» Ta oli tõsiselt kurb. Võtsin poisi sülle ja läksin vaatama. Mõistagi oli Ete just seal, kus pidi. Ta meenutab oma roosas öörüüs pisikest põrsast.
Tagumik pisut punnis ja õhtul voodisse tassitud asjad kaisus. See on lastel põhiline, et midagi ikka voodisse kaasa võtta, olgu raamat, täring või supikulp. Tean ja mäletan, et endal oli mul väiksena kogu padjaalune kõiksugu tähtsat tavaari täis. Süda rahul, palus Karl end voodisse panna ja uinus hetkega.
Poistel on meil üleüldse ärksam uni (nagu minulgi), Ete magab peaaegu sama sügavalt nagu Eger. Kui ikka magab. Teinekord ärkab ta keset ööd ja ajab rahulikult oma asju, kuni jälle uinub. Aga see on omaette kogemus, kui nad niimoodi ärkavad. Siis saan olla ühe lapsega täiesti kahekesi. Tavaliselt käime vetsus ära ja vaatame üle, mis öö parasjagu õues teeb. Need on ülimalt tähtsad ja hindamatud hetked.
Eger: Miskipärast on, jah, öösiti pikemalt üleval just Ete. See on väga armas, kuidas ta siis kaissu tuleb, oma nina vastu põske paneb ja natuke nosistab, või siis kuskile teki alla jalgade juurde poeb nagu väike kassike ning pärast pikemat sahmerdamist end uuesti voodisse palub viia.
Igal juhul on väga südantsoojendav vaadata, kuidas lapsed üksteise eest hoolitsevad. Kui ühele midagi anda, mõtleb ta kohe ka teiste peale. Mõnikord läheb asi küll ka selleni, kus näiteks Karl üritab järelejätmatult anda Mattiasele õuna, mida aga too üldse ei tahagi.
Kalev: Nooremana ta küll nii altilt oma käes olevaid asju ära ei andnud. Sellised muutused teevad loomulikult rõõmu. Kui Eger midagi söödavat jagab, suupistekesi, siis tihti võtavad nad sedasama ka minule. Ja siis tulevad joostes. Üks toob ühe, teine teise ja kolmas kolmanda suutäie.
Mõnelgi korral saab sellest lõbus mäng, mistõttu joostakse aga uut andamit tooma. Püüan küll selgitada, et nii saan ju kõike vähemalt kolmekordselt, aga kokkuvõttes võtan siiski kõik tänuga vastu ning viin hiljem salaja tagasi. Jäägu ikka teistele ka sutike.