Eurolaulu Raadio

Dagmar Lamp: harilik eraeluline vägivald ühes Eesti teatris

Dagmar Lamp

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kujuta ette olukorda. Sa oled tööl, teed oma tavapäraseid tööasju. Natuke on siin ühe või teise projektiga keerulisem olnud, aga seda tuleb ju ikka ette. Ühel hetkel tuleb su laua juurde ülemus, virutab sulle vastu hambaid ja teatab: «Ma muidu ei ole vägivaldne inimene, ausalt.»

Normaalne stsenaarium? Ei? Muidugi mitte! Ja on uskumatu, et me peame järjekordselt põhitõed üle kordama. Aga me peame, sest eile šokeeris mind hingepõhjani Tiit Ojasoo «eraeluline vägivald», mida mees ise meedias nii armsalt ja nunnult kaitseb.

Ah et arvad, et loo sissejuhatuses toodud näide «pole ju üldse seesama». Et ju ikka «eit ise tahtis, raudselt provotseeris». Ja «see oli ju eraeluline, ju neil olid seal mingid teemad». Ja «ega ülemused ilma põhjuseta kedagi löö».

On hämmastav, kuidas see juhtum praegu avalikkuses end lahti rullib. Ojasoo püüab elu eest jätta mulje, et «kõik on sellega leppinud ja kõik on hästi», et juhtum, kus ta läks noorele näitlejannale (kes töötas tema alluvuses!) kätega kallale, «ei ole kuidagi seotud minu tööga» ja kuigi Ojasool on «väga kahju», on tegemist siiski «eraelulise asjaga».

Loomulikult on ka asjaga seotud instantside reaktsioon absoluutselt ebapädev. Ojasoo kinnitab Eesti Päevalehele, et «see juhtum ei mõjuta kannatanu edasist käekäiku või edasisi võimalusi». Niisiis, lahkame. Miks peaks üldse vägivallaohvriks sattunud oma võimalusi kaaluma – kas tavaliselt pole siiski nii, et kurjategija on see, kelle tegevus toob kaasa tagajärjed? Rääkimata üldse sellest, et Ojasoole andis president pärast kriminaalmenetluse algatamist ordeni. Hästi tehtud, mees, siin sulle autasu?

NO99 nõukogu esimees Tõnis Arro nendib samuti käsi laiutades, et «tegemist on kahe inimese vahelise isikliku asjaga» ja et nende pädevuses pole selles küsimuses midagi arvata. Vaatame nüüd asja juhtlõigus toodud näite valguses. Sa istud rahulikult oma kontorilaua taga, kui saad ootamatult ülemuselt litaka kirja – mis sa teeksid? Kas sul oleks mõistlik eeldus, et sinu ülemuse ülemused võtavad asja tõsiselt? Eemaldavad sellise, täiesti mitteadekvaatselt käitunud inimese töölt? Loomulikult! Sest vabandage väga, me elame ikkagi ühiskonnas, kus absoluutselt igal inimesel on õigus vägivallatule elule. See on põhiõigus, mis tähendab, et sa käid tänaval ringi teadmises, et kui keegi sind pussitab, on see seadusevastane, samamoodi eeldad sa, et sa ei saa tööle jõudes peksa. Ning sa eeldad, et kui säärane õudus juhtubki, siis ei pea mitte sina kannatanuna kaasinimestele seletama, miks ikka ei ole okei tööl või tänaval peksa saada. Sa eeldad, et sind ümbritsevad on sinuga samal arusaamisel. Õigusriik, vaba riik, arenenud ühiskond – elementaarne ju, Watson.

Miks aga Ojasoo juhtum eriti groteskne tundub? Kui jätta kõrvale see, et järjekordselt on lahti läinud kannatanu süüdistamine, kui jätta kõrvale see, et vägivallatseja pääses puhtalt ja ühiskonnas ei tundu tema käitumisele mingeid sanktsioone järgnevat. Ojasoo juhtum on märgiline, sest see tõmbab vee peale kõigi nende toredate inimeste tegevusele, kes võitlevad vägivallaga igapäevaselt. Vägivallatseja eneseõigustamine meedias («Jah, tegin, AGA» – see ei ole vastutuse võtmine, nagu märkis väga täpselt üks mu tark tuttav) sülitab näkku kõigile neile koduvägivallaohvritele, kõigile neile igapäevast õudust kogevate meestele ja naistele. See saadab laia sõnumi, et on võrdsed ja on võrdsemad. Ja see saadab sõnumi, et vägivald on ju ikkagi vahel õigustatud – kuigi sajad ja tuhanded inimesed näevad iga päev karmi vaeva, et see õudus meie ühiskonnast, meie eludest juurida.

Iga viies naine kogeb elus vägivalda. Vaata enda ümber – mitu naist on hetkel sinuga samas ruumis? Mitu naist on sinu perekonnas, mitu sõbrannat sul on? Ja mõtle nüüd sellele, et – järjest loe! – iga viies neist. Iga viies neist on kokku puutunud oma Ojasooga ning suure tõenäosusega sa seda ei tea. Sest noh, teate küll, vana hea «eraeluline vägivald».