/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Ahvatlev naiselikkus ei tähenda tänapäeval enam lopsakaid latiinokurve või arbuusisuuruseid silikoonpalle. Tõsi, alles hiljuti püüdsid liialdatud ebaloomulikud büstid kõikjal pilke – aga enam mitte! Loomulike rindade võidukäik maailma punastel vaipadel kuulutab kõigile, et naised on vabamad ja julgemad kui iial enne!
«Õu, kena kann sul!» Pole kahtlust – selline hõige on mõeldud naisele ja pärit meesinimese suust. Miks? Kõnealune kehaosa on küll mõlemal sool küljes, kuid standardhoiak sätestab: üksnes naise keha aadressil võib igaüks sõna võtta. Samasugune seksistlik idiotism vastupidi oleks mõeldamatu.
Rindadega on lood veel palju tõsisemad. Need kuuluvad vaid naistele, niisiis tunneb hulk isaseid tölle, et neil on õigus «tõde kuulutada». Kellel häh-kui-vähe, kellel ossaa-kui-palju. Omanikule on ebameeldivad nii kiitvad kui ka laitvad labased kommentaarid. Mida need mehed mõtlevad, kes selliseid «pärleid» pilluvad? Ootavad oma vaimukustele tunnustust teiste sama madala IQ-ga kambajõmmide kaasahirnumise näol?
Naised tühja kakelda ei taha, pigem kohanevad normidega, mida neile peale surutakse. Rinnahoidjate kandmine/mittekandmine illustreerib väga kujundlikult naiste vabadusvõitlust. End kellegi ilustandardite ja normide järgi kokku pressides ja vormides uskusime naiivselt, et see muudab meid ligitõmbavamaks. Tegelikult loobume üksnes oma jõust. Hei, naised, me oleme neidsamu lahinguid juba mitu ringi pidanud – 20ndatel korsetist vabanedes ja 70ndatel hipilikes kolmnurkades ringi hõljudes, rinnahoidjaid põletama tormata pole ka mõtet, sedagi on juba tehtud. Mis pagana pärast me endale siis ikka ja jälle tasahilju päitsed pähe panna laseme?
Rinnad, need on üldse kõige isikupärasem asi naise küljes! Büste pakub loodus kõikvõimalikus vormis, suuruses, kõrguses, raskuses ja lopsakuse astmes.
Kuidas saab keegi teine ette kirjutada, milline peaks olema normatiivselt ilus naine? Vaata vasakule või paremale – me oleme kõik erinevateks loodud. Kasvult, kaalult, näojoontelt… Ja rinnad, need on üldse kõige isikupärasem asi naise küljes! Büste pakub loodus kõikvõimalikus vormis, suuruses, kõrguses, raskuses ja lopsakuse astmes. Igal naisel erinevad. Ainult üks joon on loomulikel rindadel ühine – mitte kellelgi ei meenuta need täiuslikult ümmargusi ja ebarealistlikult kõrgel kurgu all pungitavaid implantaate, mida me mingil ajal – ja täiesti arusaamatul põhjusel – ideaaliks pidasime.
Nüüd seisame ristteel, kus igal naisel on võimalik käituda ja välja näha kas kuulekalt etteantud mallide alusel või lüüa käed puusa, rind ette ja kehtestada: olen selline nagu olen! Ja mul suva, mida sellest arvad sina! Rinnahoidja puudumise pärast ei pilguta uljad iludused enam silmagi, vastupidi – see ongi uus eneseteadliku ilu manifestatsioon.
Tõsi, niisuguse suhtumisega on kergem kohaneda neil, kel loodusest antud kergemat sorti kaasavara küljes ripub. Praegu on tõesti käes aeg, mil väikese rinna omanikel on teatavaid eeliseid, moesiluetidki valdavalt sellised, kuhu kuigi palju kurve ära mahtuda ei taha.
Rikkalikum partii vajab endiselt tuge, et kandja end mugavamalt tunneks. Aga siin ongi võti uue mõttesuuna mõistmiseks! Kõik, mis on naise heaolu huvides, on õige, hea ja ilus. Hell toetus büstile on kaunis, halastamatu ümbervormimine aga täiesti moest maas! Julmalt kurgu alla ja kokku pressitud rindade kandmine on naise ahistamine. Igal kaunitaril on täielik vabadus valida oma pesu looduse helduse alusel, ning kui väike rind tuge ei vaja, ei kohusta sind keegi rinnahoidjat kandma. Suurel osal tänapäeva noortest pole sellist harjumustki.
Paljud noored mehed kasvavad üles õndsas usus, et naine ongi nahkjas piitsavars, suured silikoonpallid küljes, nina väikese sõrme laiune ja huuled justkui äsja herilaselt nõelata saanud. Ning siis imestatakse siiralt, kui nähakse, et tugikaarte eemaldades vajuvad rinnad alla. Appi-appi, kas naine läheb nüüd katki? Instinktid on õnneks ajupesust tugevamad ning peagi kohaneb ka vildakate ootustega mees päris naisega ja õpib naturaalseid võlusid armastama.
Kui vaadata ringi kohalike seltskonnakaunitaride seas, siis tipib siingi ringi hulk nukk-naisi. Kuni nad ise on õnnelikud, lasku käia. Halvemal juhul aga on kaunitarid ajupesu ohvrid, kelle kogu energia kulub saavutatud vormi säilitamisele ning kes üsna varmad torkama iga suguõde, kes nende peas peituva ilumudeli sisse ei mahu. Naised nukustuvad seal, kus neid alavääristatakse või kus neil pole oma ajaga muud teha kui ilus olla. Tasub panna vastu kiusatusele end «täiuslikuks» tuunida. See on pikas perspektiivis kehv investeering – noorus ja normatiivne ilu kaovad paratamatult, julgelt eristudes aga sarm ei aegu.
Iluikoone on alati loonud filmimaailm. Kuldsetel retrokümnenditel ei tulnud filmidiiva ilma külluslike kurvidega kõne allagi. Tol ajal andis kurvikana sündimine eelise. Tänapäeval on aga tehisilu muutunud argiseks, igaüks saab endale rinnad külge kruvida või poroloonpesuga valekurvid ehitada, nii et see ei tundu enam sugugi huvitav. Pigem tüütu, nüri ja nähtud. Iga naine võib ohverdada oma originaalse ilu ja end normikohaselt ümber vormida, see on kättesaadav kõigile. Paradoks peitub aga selles, et ka naturaalne välimus on kättesaadav kõigile, aga kuna see jääb alati kordumatuks, ei tüüta see iial. Vaid maailma seksikaim komponent – enesekindlus – peab sul enne olemas olema.
Rinnahoidja puudumise pärast ei pilguta uljad iludused enam silmagi, vastupidi – see ongi uus eneseteadliku ilu manifestatsioon.
Rinnad on üldse kõige isikupärasem asi naise küljes!