Maarja Kupits: hea ema ei käi mööda Baltikumi ringi rallimas!

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Seekordne lugu räägib soorollidest – tilliga ja tillita, aga mitte ainult. Nimelt juhtus nii, et nädalavahetusel sain osaleda ühe muidu üsna mehiseks peetava ala võistlusel, kus naisi küll peale minu oli, aga marginaalselt vähe. Sellele üritusele eelnenud lapseteemaline korraldamine minu kahepäevaseks äraolekuks oli aga vist keerulisemgi kui võistlus ise. 

Leidub kindlasti inimesi, kelle jaoks on minu otsus pooleteiseaastane laps isa ja vanaemaga jätta ja ise kaks päeva ringi tuisata täiesti arusaamatu. Kui sama teevad mehed, ei tekita see millegipärast küsimusi. Ometi on isa ju vähemalt teoorias lapsele samaväärne vanem kui ema.

Järele mõeldes algab käitumisviiside sobivaks ja sobimatuks pidamine juba palju varem. Kuigi viimasel ajal on sooneutraalne kasvatus järjest aktuaalsem (ja tekitab äärmiselt vastakaid seisukohti), mäletab minu põlvkond ilmselt veel juurdunud arusaamu, et noormehed kutsuvad tütarlapsi tantsule, tüdrukud õpivad hästi ja on korralikud, poisid õpivad tööõpetust ja mängivad autodega, tüdrukud tegelevad käsitöö ja kodundusega ning mängivad nukkudega. Kui tüdruk sai hakkama millegi taunitavaga, öeldi talle, et niimoodi tüdrukud ju ei tee, ja kui poisil oli meel kurb, siis teatati, et mehed ei nuta.

Sarnased raamid on seatud ka hobi- ja huvitegevusele – mis sobib mehele, ei sobi ilmtingimata naistele ja teatavate reservatsioonidega ka vastupidi. Samavõrd kui heegeldamine on naiselik ala, on näiteks auto- ja motosport meeste monopol. Ja selle monopoli säilitamise eest hoolitsevad ühtviisi nii naised kui mehed.

Kes ees, see mees

Nädalavahetusel kutsus minupoolne kommentaar, et nö «naiste punktiarvestus» meenutab mõnel alal natuke paraolümpiat, seltskonnas esile naerupahvaku. Tahtmata süveneda, on lihtne arvata, et sellel on ju selge ja objektiivne põhjus – naised lihtsalt ei ole sellel alal nii head. Tõepoolest, kui seda paraolümpialaadset naiste arvestust polnuks, ei väärinuks ka meist eespool olnud naiste tulemus üldarvestuses ilmselt väga äramärkimist. Siin aga tasub võrrelda mitte ainult tulemusi, vaid ka kogemusi ja võimalusi.

Väga suur osa meestest on «poiste aladel» võistelnud või vähemalt kätt harjutanud juba väga noorest east saadik. Kõigepealt õpetati auto või tsikliga sõitma ikka poisid ja siis, kui aega üle jäi ja mõni asja vastu huvi tundev tüdruk poistesalga selja tagant piiksatada julges, et tema tahaks ka (ja järgnenud naerusuised kommentaarid stiilis «sa oled ju...» ära kannatas), siis ehk ka mõni tüdruk. Kes soorollist tollal välja astuda ei julgenud, jäigi tolleks korraks ilma, sest ega keegi küsima ei tulnud, et äkki te tahate ka. Kes ees, see mees.

Oletame, et ühel hetkel see omal ajal vaikinud tüdruk leiab siiski, et teda huvitab selline hobi. Mis te arvate, kui lihtne on näiteks otsustada hakata millegagi võidu sõitma? Ilma tugivõrgustiku või hiiglasliku rahakotita praktiliselt võimatu. Vähe sellest, et on vaja soetada asine liikumisvahend, on seda vaja ka regulaarselt parandada. Lisaks on vaja õppida korralikult sõitma ja järgida mitmeid protseduurireegleid. Naisterahvana sellesse seltskonda lihtsalt tänavalt sisse astuda on ikka väga keeruline. Seega pole imestada, et sellistel aladel on mehed osavamad. Nad on ju palju kauem harjutanud!

Kõik võrdseks?

Sedalaadi ürituste medali teine ja minu kui ema jaoks olulisemgi külg on laps. Hea ema kuvand ei käi mööda Baltikumi ringi rallimas, isegi siis, kui seda tuleb ette korra pooleteise aasta jooksul ja laps on sel ajal isa ja vanaema topelthoole all. Ka seda probleemi meestel hobiga tegelemisel reeglina ei ole – keegi ei imesta, kui isa vahel harva nädalavahetusel ära on ja tema vanemlikke võimeid ei seata kahtluse alla. Ema puhul ei ole see nii väga kindel.

Kes ootab nüüd karjatust, et kõiki peaks kasvatama ühtmoodi ja sooneutraalselt, peab siiski kahjuks pettuma. Inimesed on erinevad ja nii mehed kui naised on inimesed. Ma ei arva sugugi, et kõiki, sealhulgas füüsilisi nõudeid näiteks laste sporditulemuste arvestuses peaks täielikult ühtlustama. Küll aga ma tahaks, et inimesed ei loobuks end huvitavate aladega tegelemisest lihtsalt selle tõttu, et konkreetset ala peetakse rohkem «naiste» või «meeste» teemaks. Või et kui tütarlaps soovib «mehist» ametit pidada, ei peaks ta iga jumala kord seda mainides hakkama tõestama, et tal tõepoolest jätkub selleks vaimset või füüsilist võimekust (ja ma ei mõtle siin konkreetset puhtfüüsilist tööd, mille jaoks on tõesti pidevalt lihaseid vaja, eks ole).

 

Tagasi üles