Kuus põhjust, miks tundub aeg vanemaks saades aina kiiremini lendavat

FOTO: AKG / Scanpix

Kas oled avastanud end mõnikord küsimast: kuhu küll see aeg kadunud on? Kuidas on kõik need aastad nii kiirelt mööda läinud? Alles oli ju see päev, mil kooli lõpetasid, kallimaga kohtusid või uude kohta tööle asusid.

Mõeldes aastate ja aastaaegade vahetumise peale, siis on aeg lausa armutu, sest eelmine suvi tundus just kui nagu eile olevat, kuid nüüd on õitsele puhkemas juba uus kaunis suveaeg. Sellest, miks vanemaks saades aeg nõnda kiirelt möödub, on saanud paljude inimeste ühine peadmurdev küsimus. Füüsikaseadustest lähtudes kulgeb aeg alati ühtemoodi mööda pikka sirgjoonelist rada, kuid miks see siis ikka on nii, et lapsepõlves tundusid kaua oodatud jõulupühad alati nii kaugel seitsme maa ja mere taga olevat, kuid nüüd saabuvad jõulud igal aastal lausa hirmuäratavalt kiiresti?

Arvatavasti ei leia me kunagi aja müstilisele fenomenile kindlat vastust, mis igale inimesele lohutust pakuks, kuid sellegipoolest aitavad seda lahti mõtestada mõned huvitavad teooriad.

1. Aeg on mõõdetav läbi meeldejäävate mälestuste

Ühe hüpoteesi kohaselt mõõdame ja tunnetame me aega möödunud sündmuste kaudu, mis meile meenuvad või millest me alateadlikult tegutsedes lähtume. Esimene kooliaasta, esimene armumine ning pikk suvevaheaeg varajases nooruspõlves – meile võib tunduda, et võrreldes olevikuga kestsid need hetked terve igaviku. Seda veel eriti juhul, kui ei sa ei ole rahul oma praeguse eluga. Kujutle 40-aastast pereema, kelle töö-ja pereelu on tulvil tüütut rutiini ja stressi ning alles on jäänud vaid halastamatud kohustused. Kaunid mälestused keskkooliajast (esimene suudlus, esimene auto, kooli lõpetamine), mida ta kas teadlikult või alateadlikult enda eluga olevikus võrdleb, tunduvad olevat palju pikemad kui need kolm aastat, mis nad tegelikult olid.

2. Uued ja värsked kogemused jäävad palju selgemini meelde

Lapsepõlv on täis unustamatuid mälestusi – jalgrattaga sõitma õppimine, esimene koolipäev, parima sõbraga tutvumine ning esimene välismaareis. Ühe teooria kohaselt hindavad inimesed möödunud aega meeldejäävate ja uudsete sündmuste kaudu, kasutades neid just kui verstaposte möödunud aja hoomamiseks. Mida aeg edasi, seda vähem saab meile täiesti esmakordseid sündmusi osaks ning seega jääb vähemaks ka nii-öelda olulisi verstaposte, mille tagajärjel tundub, et aeg lendab meeletu kiirusega.

3. Elatud aeg suureneb koos vanusega

5- aastase lapse jaoks on üks aasta 20 protsenti tema tervest elust, 50-aastase jaoks on üks aasta kõigest 2 protsenti tema eluajast. Me võrdleme pidevalt ajavahemikke enda elatud aastatega. Seega kõlab see ka igati loogiliselt, et keskealise härrale või prouale tundub ühe aasta pikkune periood palju lühem kui värsket maailma avastavale lapsele.

4. Meie sisemine bioloogiline kell aeglustub vananedes

Võib öelda, et vananedes aeglustub ka meie sisemine bioloogiline rütm. Kas mäletad veel seda aega, mil olid pidevas muutumises ja arengus ning iga aastaga vaatas sulle peeglist vastu aina pikem ja täiskasvanulikum tegelane? Täiskasvanueas, mil muutused ei ole enam niivõrd märgatavad ning sisemine tasakaal on kergem tekkima, tundub halastamatu aeg, mis kunagi ei peatu, vastandefektina palju kiiremini kulgevat. Mida vanemaks me saame, seda rohkem teadvustame endale tõsiasja, et aastaid, mis meile elamiseks on antud, jääb aina vähemaks. See teadmine võib mõningatel hetkedel tunduda hirmutav ja ebaõiglane, aga paratamatult kuulub see muutmatute eluseaduste kindlasse repertuaari. Ja antud tõsiasja teadvustamine võib kiired kellaseierid veelgi tormakalt liikuma panna...

5. Vananedes pöörame vähem tähelepanu ajale

Lapsepõlves, mil õhinal jõule ootasid, ei jõudnud sa 1. detsembril neid päevi kokku lugeda, mil maagiline jõuluõhtu ükskord saabub. Isegi üks nädal tundus ootamiseks liiga pikk, rääkimata siis kahekümne neljast «igavikulisest» päevast. Lapsena pöörasid palju rohkem tähelepanu nädalatele, päevadele, tundidele. Täiskasvanu eas oled 1. detsembril keskendunud rohkem tööle, arvete maksmisele, pereelule ja kõigele muule, mis kohustuste hulka kuuluvad. Lapsepõlves omas aeg meie jaoks selles mõttes palju rohkem tähtsust kui nüüd, mil me organiseeritult igapäevaseid toimetusi tehes ja plaane pidades ajast mööda tormame.

6. Stress, stress ja veelkord stress

Tänapäeva kiire elutempo ja kohustuste juures on üsna raske täiesti muretuks jääda. Seega võime aeg-ajalt tunda, et selle kõigega toime tulekuks pole lihtsalt piisavalt aega. Tunne, nagu aeg pudeneks liiga kiirelt meie silme all liivaks, on sellises olukorras kerge tekkima. Isegi vanemad inimesed, kes on juba pensionile läinud ning kellel oleks just kui vaba aega küllaldaselt, võivad sama tunda, sest nende füüsiline võimekus asju kiirelt korda ajada on lihtsalt vähenenud.

Tegelikult möödus lapsepõlves aeg täpselt sama kiirelt nagu praegu, kuid siis oli meil lihtsalt rohkem aega võrratu elu nautimiseks ja uudishimuliku pilguga maailma avastamiseks. Ajal on meie üle meeletu võim ning teda peatada pole võimalik, ükskõik kui väga me seda ka mõnikord ei sooviks, kuid meie võimuses on elada olevikus, mitte mineviku ja tuleviku kammitsevas haardes. Teadmine, et aeg liigub ka vananedes täpselt samamoodi mööda pikka sirgjoonelist rada, ning hetke nautimine, selle siiras väärtustamine siin ja praegu, on need, mis loevad. 

Tagasi üles