Psühholoog soovitab: miks kiitmisega ettevaatlik tasub olla

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Vanemaks olemine pole kerge. Sama käib ka paarisuhtes olemise kohta – pole üldse kerge. Moed ja suhtlemissoovitused muutuvad. Kuna kõik tahavad ju lastele parimat ja seda, et suur armastus püsiks, siis püütakse soovitusi tihti järgida. Aga et päris tõsiteaduslikel uuringutel rajanevad soovitused rahva seas levides tihti oluliselt lihtsustuvad, võivad tulemused olla soovitule sootuks vastupidised.

Mõned aastad tagasi avaldas Stanfordi ülikooli professor Carol Dweck oma aastatepikkustele uuringutele toetuva raamatu sellest, kuidas uskumused meie toimetulekut mõjutavad. Kui me usume, et mingi omadus on täiesti kaasasündinud, inimesed lihtsalt on sellised või teistsugused, siis me ei pinguta – sest kasu sellest pole, ju pole sellist tüüpi inimene. Kui ebaõnnestun milleski, siis on see järelikult tõend, et küllap mul pole selleks võimeid, milleks proovidagi . Ma parem ma üritan ebaõnnestumisi üldse varjata, sest muidu teised saavad aru, et ma pole selleks loodud. Teisalt ütleb Dweck, et kui me usume, et näiteks nutikus on arendatav või mingi käitumine on muudetav, siis võtame me suurema tõenäosusega ette ka samme, et õppimises pingutada, end arendada või elus ettetulevaid probleeme lahendada. Kui siis õnnestume, siis on see tore ja kui juhtub midagi valesti minevat, siis ei taju me seda totaalse katastroofina.

2015. aasta sügisel aga juhtus see, et professor Dweck pidi mitmes avalikus pöördumises nentima – tema mõtteid on populariseerijad lihtsustanud nii, et kasu asemel sünnib tihti hoopis kahju. Nimelt oli ta mures, et paljud tema lähenemise väidetavad pooldajad on hakanud lihtsalt ütlema, et piisab sellest, kui me unustame tulemuse (kas mingi asi sai hästi tehtud või jäi tegemata, tegutseti mõistlikult või läks palju metsa) ja kiidame lastel ja suurtel ainult pingutust.

Mis on sellise ainult pingutuse kiitumise juures halba? Kui soovitud eesmärki ei saavutata ja proovijat kiidetakse «oh, sa vähemalt püüdsid ja pingutasid nii kõvasti» stiilis, siis võib sellest jääda ebaõnnestunul mulje, et ega tema puhul muud kiita polegi. Hea, kui pingutabki, aga ega millegi ärategijat temast ei saa, mis temast ikka tahta. Ühel hetkel avastab see suur või väike inimene, et kuigi teda pealnäha tunnustatakse, olulisi ja väljakutset sisaldavaid ülesandeid talle ei panda, temast ei loodeta midagi, temaga... lepitakse, kuidagi moodi. Sest seatud sihid ju jäävad nii ikkagi saavutamata, midagi ei muutu.

Laste puhul tasuks mõelda, et kui nad täiskasvanuks saavad ja tööle lähevad, siis seal võidakse olla karmim – pingutusest ei piisa, tulemused on tähtsad, töö peab tehtud saama. Teiseks – on oht, et süüdistused «sa oledki nii- ja naasugune» asenduvad püsivate süüdistuga «sa oskaks ja suudaks küll, sa lihtsalt ei pinguta piisavalt», millele lisanduvad heal juhul vabandavad selgitused, et «sina pingutasid küll, lihtsalt need teised –õpetaja, ülemus, ilm, linnavalitsus ja saatus – on nõmedad». Kuidas pingutada, mida teisiti teha, seda infot aga pole – keegi ei ütle, kõik pealtnäha kiidavad. Inimene ise tihti tagasisidet küsida ei julge ja on siis suures segaduses – ja teeb täpselt sama asja, kordab samu vigu järgmine kord ka. Olukord võib minna veel hullemaks, sest kuna pingutamist kiideti, siis pingutab ta nüüd ilmselt veel rohkem.

Mida siis teha? Kõige lihtsam – tunnustame pingutust, aga võtame alati ka jutuks, mis läks valesti ja mida võiks teha teisiti. Ärme karda anda negatiivset tagasisidet, aga vaatame ebaõnnestumist kui võimalust ja väljakutset teinekord midagi uut moodi proovida. Kui laps koolis matemaatikahinnet siiski korda ei saanud, siis arutame, et kus tekkisid vead ja mida teha – kuidas õppida, millele rõhku panna –, et selliseid vigu enam ei tuleks.

Dwecki enda lähenemisel rajanevad haridusprogrammid sisaldavad alati ka aju ehituse ja õpioskuste osa – et lapsed saaksid lisaks uskumusele, et nad üldse võivad saada paremaid tulemusi, aimu ka sellest, kuidas täpselt nende oskused paranevad ja saaksid ka oskusi endid juurde. Samamoodi võib mõelda ka täiskasvanutest. Kui armsalt inimeselt ootame näiteks seda, et ta kuulaks meie muresid osavõtlikumalt ja me näeme, et ta justkui proovib, aga meie tunne on ikkagi, et see oli vaid üks meie arvates kunstlik möhöhhh  ja me ei ole rahul, siis... Neelame pisikese pettumuse alla, tunnustame kaaslast ja selgitame, milline käitumine ja kuulamine meile paremini sobiks. Võibolla ta ütleb, et käsu peale ööbik ei laula – aga siis me oleme vähemalt andnud endast parima, et olukorda muuta.

Tagasi üles