Rabarberiputru või tirri? Vaata, milliseid taimetoite vanasti Eesti koduköögis valmistati
31. mai 2016, 18:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÜ etnoloogiamagister Sigrid Solnik tutvustab ERMi blogis Marie Sapase kirjutatud ja 1911. aastal välja antud raamatut «Taimetoidud ja nende valmistamine» – millise tahu eestlaste toidukultuurist see avab?
«Proua Sapas võttis ette raske tee, kus pärast teda sammusid mitmed kodumajanduskoolide õpetajad ning näiteks ka Salme Masso klassikaline teos «Rahvaste toite» – nimelt tahtis ta Eestimaa inimeste seas levitada teistsuguseid, tervislikke toitumisharjumusi,» vahendab Solnik. «Ent autor ei kutsu inimesi üles äärmuslusele: Kas oleks võimalik meie oludes liha koguni kõrvale heita? Meile põhjamaalastele näitab see samm vast ehk liig järsk olevat ja suurem hulk meist tahaks oma toidu küll kliima, aastaaja ja töö järele valida, siiski valigem teda nii, et taimed ja puuvili meie ülemaks toiduaineks saavad, liha ainult toidu lisanduseks, kui meie tema puudust mitte või, piima ja munadega katta ei suuda. Paljud taimetoitlased, kes iga toiduainet, mis elajalt tuleb, kõrvale heidavad, jäävad meie oludes vist küll üksikuteks nähtusteks,» vahendab Solnik.
Raamatu peamiseks sihtgrupiks tundub tema sõnul olevat tavaline inimene, keerulisi toiduvalmistamisvõtteid sealt ei leia, juurviljade kõrval on kõige enam kasutatavateks toiduaineteks jahu, muna ja sibul. «Retseptid on kirja pandud lühidalt ja konkreetselt, iga toidu valmistamisõpetus on keskmiselt 5–6 rida pikk. Toonastele kokaraamatutele omaselt ei juhendata uudishimulikku lugejat ja agarat katsejatat küpsetamisaegade osas. Mõnel puhul jääb lausa lugeja enda otsustada, kas roog tuleb veel ahju ka panna või mitte,» kirjeldab ta.
«Küllap 20. sajandi algul ei kirjutatud kokaraamatuid algajatele kokkadele – tüdrukud pigem oskasid maast-madalast süüa teha ja nii banaalset asja nagu läätsevormi küpsetamise aeg ei olnud vaja kellelegi õpetada. Või siis toona oli rohi rohelisem ja inimestel oluliselt rohkem seda va talupojamõistust ja kellelegi ei olnud üldse mingeid juhendeid mitte millekski vaja,» arutleb Solnik. «Kusjuures, ka maitsestamise osas ei jaga raamat just palju näpunäiteid. Muna-piima segu tuleb alati soolaga maitsestada ning paaris üksikus kohas jookseb läbi muskaatpähkel, ent see on ka kõik,» kirjutab ta.
Kokaraamat on jaotatud kuueks erinevaks peatükiks (juurvili, lehtvili, kaunvili, sega-toidud ja magusad söögid). «Iga peatükk on siis omakorda jaotatud konkreetsete peamiste toorainete põhjal alapeatükkideks. Näiteks alapeatükk «Porgand», kust leiab õpetuse järgmiste roogade jaoks: porgandisupp, taignas porgandid, vormiroog porgandist, porgandi riivleivad praetud, porgandi-pannkook. Või alapeatükk «Spargel»: spargeli-supp, munakook spargelitäidisega, spargeli-puding, keedetud spargel kastega,» vahendab Solnik.
Retsepte leiab tema sõnul kõikide nende toorainete jaoks: kartul, naeris, nuikapsas, mustjuur, peet (vt ka peedipraad), pastinaak, seller (nt seller makaroniga), sibul, peakapsas, lillkapsas, lehtkapsas, brüsseli kapsas, kõrvits, spinat (spinat seentega), tomat (nt praetud tomati retsept), kõrvits, hernes jne. «Peatükk «Sega-toidud» koondab veidi keerulisemaid retsepte. Sealt leiab Lindströmi pihvid, järeletehtud kalasöögi, pähklipihvid, segi-keeduvilja, nõgesesupi ja Iirimaa muhediku, lisaks veel nii mõndagi põnevat,» vahendab ta. «Oma osa on pühendatud magustoitudele ja oi, need on kuninglikud! Rabarberipuder, õunalumi, ploomikreem, kompott segiviljast, mustikakook ja tikerberisupp, kui nimetada vaid mõned,» kirjeldab ta.
Taimetoite möödunud sajandi algusest: tirri
1 toop pohlamarju, 1 toop külma vett, 2 klaasi peenikest suhkrut, nisu- ja rukkijahu ühepalju: mõlemaid segatakse marjadega, nii et jääb püdel pudru ja pannakse kivinõu sees ahju küpsema. Umbes 2 tunni pärast segatakse vett ehk jahu, kui tarvis on, veel juurde, klopitakse hästi läbi ja küpsetatakse vähemalt 3 tundi. Süüakse piimaga külmalt või kuumalt.
Rohkem retsepte saad näha ja teisi lugusid lugeda ERM blogist.