Isa kiri tütrele: kui ma oleks teadnud, et see on meie viimane kohtumine...

FOTO: SCANPIX

Beau Ward avaldas sotsiaalmeedias mõni aeg tagasi kirja, mille ta kirjutas oma tütrele. Kiri on võitnud juba kümnete tuhandete lugejate südamed ja toonud nii mõnelegi pisarad silmi.

«Mu armas tüdrukutirts,

kuus aastat tagasi, kui olin kõigest 18, kuulsin uudist, mis niitis mu pikali kui kaubarong. Ma saan isaks! Ma nutsin. Need olid muidugi rõõmupisarad. Paar kuud hiljem läksime sinu emaga arsti juurde ja saime teada, et me ootame tütart! Mäletan seda kui eilset päeva. Istusime su emaga autosse, vaatasime teineteisele otsa, naersime ja hakkasime mõlemad kontrollimatult nutma. Emotsioonid möllasid.

Aeg lendas, nagu ajal on kombeks, ja enne, kui märkasime, oli september kätte jõudnud. Kui sa maailma tulid, haarasid mind niivõrd mitmed tunded ja niitsid mu sõna otseses mõttes jalust. Õnneks oli läheduses kolm medõde, kes mu kinni püüdsid ja sa ei arva kunagi, mis järgmisena juhtus... jah, ma nutsin.

Möödus poolteist aastat ja meil tekkisid sinu emaga probleemid, seega me mõtlesime, mis oleks sinu jaoks parim ja otsustasime lahku minna. Kahjuks muutusid asjaolud sealt edasi üha kibedamaks ja su ema ei lubanud mul sinuga kohtuda, kuigi ma palusin teda. Ma ei teagi, kui mitmel õhtul ma nutsin end magama, mõeldes sellele, millal saan jälle su ilusaid silmi näha. Kaheksa kuud hiljem, pärast juristide sekkumist ja suurt südamevalu, «lubas» su ema meil jälle kohtuda. Ma viisin sind jäätist sööma, sa naersid ja ütlesid: «Ma armastan sind, issi». Jällegi täitusid mu silmad pisaratega ja mu nägu rõõmuga. Me poleks nagu kunagi lahus olnudki.

Paar aastat oli olukord üsna hea. Sa kohtusid issi uue sõbrannaga ja mõni aeg hiljem tutvusid oma pisiõega. Siis tekkisid suhetesse taas mõrad ja su ema hakkas meie vahele kiilu lööma ega pidanud meie kokkulepetest kinni.

Ja siin me nüüd oleme. Jällegi on sind mu elust eemale tiritud. Ma soovin, et oleksin jõulude ajal teadnud, et see on viimane kord, mil ma sind näen. Ma oleksin sind siis veidi kõvemini kallistanud. Mõtlen sinule iga päev ja iga kord, kui ma seda teen, tunnen, kuidas mul rinnus pitsitab, raskem on hingata, kurku tekib klomp ja silmadesse valguvad pisarad. Aga ma mäletan ka neid rõõmupisaraid, mida ma valasin kuus aastat tagasi. 

Minu süda ja kodu on alati sinu jaoks avatud, mu kallis. Ma armastan sind rohkem, kui sa arvata oskad.

Ja kõigile neile, kes loevad seda – järgmine kord, kui kuulete mõnest mõttetust isast, kes oma lastega ei tegele, siis mõelge uuesti, sest ta võib olla lihtsalt murtud mees.»