Maarja Kupits: (eba)populaarsuse raske koorem

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Väga paljud eneseabi-, suhtlus- ja ilukirjanduslikudki raamatud rõhutavad oma tõekspidamistele truuks ja iseendaks jäämise tähtsust. Selles ei kahtle ilmselt keegi ning mõistagi tuleb seda õpetada ka oma lastele. Aga kas see on alati nii lihtne, kui kenast raamatust lugedes tundub?

Jah, ma räägin kiusamisest. Rohkem kui 20 aastat tagasi kooli minnes olin miskipärast veendunud, et teised lapsed on omasuguste suhtes positiivselt meelestatud ja seda, mis järgnes, ei osanud ma oodata. Mind kiusati mitmel erineval moel rohkem või vähem üsna mitu head aastat. Aga võib-olla oligi asi selles – lapsed olid positiivselt meelestatud... omasuguste suhtes. Sest mina olin teistsugune – lisaks mõnele tõepoolest totakale minupoolsele käitumisele (nagu see õigustaks kiusamist...) olid mul prillid ja arvamus, mida ma küsimise korral välja öelda ei kartnud.

Kindlasti on lugejaid, kes kujutavad seepeale endale ette maailma tüütuimat targutajat ja mõtlevad, et vist vähe sai, kui ikka veel suud kinni hoidma pole õppinud. Eks teil ole õigus mõelda, mida iganes soovite. Aga lugege siis hoolikalt, sest mingis mõttes räägib see lugu ka teist.

Kuidas õpetada last massi arvamusega mitte iga hinna eest kaasa minema? Kuidas selgitada lapsele, et enamusel ei ole alati õigus? Kuidas õpetada last julgema vajadusel ebapopulaarset mõtet välja öelda? Näiteks «ma tahan kuulata, mida õpetaja räägib», «mulle ei meeldi jalgpall», «ma ei taha poest varastada ja emale valetada» või «ärge kiusake seda tüdrukut»?

Julgus mõelda ja öelda

Võiks ju arvata, et aeg on edasi läinud. Meil on äärmiselt tänuväärne ja töökas ühendus «Kiusamisvaba kool», mitmed kuulsused on (kooli)kiusamise vastu sõna võtnud ja lõppeks ei ole ju enam 90-ndad nagu minu põhikooli ajal. Varalahkunud populaarne blogija Kadri Luikki rõhutas julgust mõelda ja öelda. Võiks ju arvata, et eriarvamusele jäämine on koos ühiskonna arenguga muutunud aktsepteeritavaks, või vähemalt aktsepteeritavamaks.

Ometi vaadates, kuidas väljendavad ennast tänapäevased täiskasvanud inimesed, naised, emad, kui neile kellegi arvamus ei meeldi või nad sellega nõus pole, kahtlen ma selles sügavalt. Miskipärast lendab enne tulihingeliselt kuulutatud sallivus koos eelnimetatud blogija tarkuseteradega kapipõhja tagasi paremaid aegu ootama, kui on vaja ise teistsugust mõtlemist sallima hakata. Käige mu sõnade, mitte tegude järgi? Kuidas lapsed peaksid sellise käitumise juures õppima, et teistsuguseid ei pea mõnitama? Tahaks väga öelda «teistsugustega võiks leppida sellistena, nagu nad on», aga see on ilmselge utoopia ja juba ükskõiksus on teatud olukorras paraku võit.

Vanasti oli selles osas lihtne, kuigi vaevalt ma tol hetkel seda nii näha oskasin. Kui sind koolis kiusati, siis kooli uksest väljudes said sa enamasti olla see, kes sa tegelikult olid. Sosistavad, irvitavad ja näpuga näitavad kambad jäid hämaratesse koridoridesse homset ootama ja väljaspool kooli olid omad sõbrad, oma elu, tegevused, suhtlusringkond. Ilmselt oli väikeses kohas teisiti, aga Tallinna-suguses linnas ei teadnud juba koolist kahe bussipeatuse kaugusel keegi, et sa oled see jobu, keda kehalises alati viimasena valiti ja kellele mingi vale poiss meeldis.

Nüüd aga on meil internet, mis pahatahtlikes või oskamatutes kätes on nagu laetud relv ahvi käes. Pihta võib saada ahv, aga tõenäoliselt saab pigem keegi teine. Ja ühtäkki on need sosistavad kambad igal pool. Sotsiaalmeedia salajastes gruppides, pilakontodes ja üldse kõikjal, kuhu internet levib.

Ma ei kadesta praeguse aja lapsi ja noori. Kuigi kirevas ja multikultuurilises ühiskonnas võiks aktsepti saavutamine teoorias olla tunduvalt lihtsam kui vanasti, ei ole see ilmselt siiski nii. Erinevaid nõudeid ja protokolle, millele peab vastama ja mida järgima, et «normaalne olla», on nii palju rohkem. Ja «normaalne olla» on arvatavasti väga tähtis, sest üksinda oma ebapopulaarsele seisukohale jääda on alati, aga eriti tänapäeval väga raske. Juba rahvuseepose «Kalevipoeg» looja teadis, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad – eristumine ei ole ainult ebasoovitav, vaid ka ohtlik.

Sellegipoolest unistan ma ilmselt sarnaselt paljudele teistele vanematele, et suudan oma lapsele kuidagi õpetada julgust ise olla ja mõelda. Lihtne see olema ei saa, nagu ka sellele järgnevate reaktsioonide talumine, ja mingis mõttes oleks kindlasti lihtsam õpetada laps koos teistega soovi korral tundi segama, kambas rumalusi tegema ja seda tüdrukut kiusama...

Aga siinkohal jään idealistlikuks ja loodan siiski ühel päeval elada maailmas, kus ellujäämiseks ei pea omama täpselt samasuguseid tehnikavidinaid, kandma täpselt samasuguseid riideid ja mõtlema täpselt nagu teised, maailmas, kus «julgus mõelda, julgus öelda» ei ole lihtsalt ilus slogan, mida sotsiaalmeedias «laikida».

Tagasi üles