Margit Härma: armsad teismelised

Margit Härma.

FOTO: Erakogu

Armsad teismelised on nagu tulnukad – isegi kui keegi neist räägib, pole nende olemasolu enamjaolt usutav. Teismelised peaksid ju nagu olema sellised hirmsad tegelased, kellega koos elamine muudab juuksed halliks ja kes naudivad oma vanemate kannatuse proovilepanekut. Kunagi olid nad armsad väikesed lapsed, kes ütlesid emale, et ta on maailma kõige parem emme, aga siis äkki hakkavad pikkust viskama, lähevad karvaseks, kukuvad uksi prõmmima ja igal võimalikul juhul vastu vaidlema.

Tellijale

Mina ei olnud armas teismeline. Ettearvamatu, trotslik ja reegleid eirav, vanematele tõeline peavalu. Ega see ka ei aidanud, et me kambakesi linnas sinimustvalgeid lippe üles riputasime, lendlehti levitasime ja muid nõukogudevastaseid asju tegime. Muidugi me jäime vahele ja kuna mind tuvastati ninamehena, karistati mind karmilt ja takkapihta jäi mu ema töökohast ilma.

Kui mu enda lapsed hakkasid lähenema sellele kardetud eale, oli mul õnneks veel hästi meeles, kui ahistav ja nõme kõik teismelisena tundus, ja ma hakkasin uurima, miks see täiskasvanuks sirgumine nii keeruline on.

Tagasi üles