Vägivaldse lapsehoidja tabanud vanemad otsivad toetust sotsiaalmeediast

Pilt on illustreeriv.

FOTO: Vida Press

Märtsis läksid Alicia Quinney ja Joshua Marbury koos välja, jättes oma aastase poja Jacobi ja kolmeaastase tütre Jaylynni lapsehoidjaga koju. Kui nad õhtul tagasi jõudsid, kuulsid juba välja tänavale, et poiss nutab südantlõhestavalt.

Lastega jäi koju pereisa ammune sõber, kes elas sel ajal nende juures. Mehe nime ei ole vanemad avalikustanud, sest teda ei arreteeritud, vahendab Today.

«Ta oli meile kui pereliige,» ütles Quinney, kelle sõnul oli sõber nende lapsi varem hoidnud mitu korda. «Me ei osanud midagi sellist oodata.»

Kui Alicia ja Joshua tuppa astusid, magas lapsehoidja diivanil. Kolmeaastane tütar oli teisel pool diivanit ja mängis koeraga. Aastane laps oli aga käpuli voodil ja karjus täiest kõrist. Kui vanemad nõudsid olukorrale selgitust, väitis hoidja, et pani lapse varem magama ja ei kuulnud tema nuttu. 

Järgmisel hommikul märkasid aga vanemad päevavalguses, et pojal on silm sinine ja päeva jooksul läksid väikelapse kehal paiste mitu suurt sinikat. Seejuures joonistus poisi ühel näopoolel selgelt välja käe kuju. Sinikaid leidus nii kõrvadel, kätel, seljal, rangluul kui silme all.

Lisaks märkas ema, et hoidja ei andnud lapsele süüa, sest õhtul valmis pandud piimapudel seisis puutumatult köögilaual. Kui vanemad ütlesid, et pöörduvad traumapunkti ning seejärel politseisse, kostis hoidja, et pillas lapse tsementpõrandale, kui jooksis teise lapse ja koera järele. «Ma ütlesin talle, et ta korjaks oma asjad kokku ja kasiks mu kodust välja,» ütles Alicia Quinney.

Uurijad kohtusid Aliciaga haiglas, kus Jacob vaadati põhjalikult üle. Kui röntgenpildid näitasid, et luumurde ei olnud, läksid politseiametnikud koos emaga koju, kus tegid pilti ja rääkisid lapse isaga. Peresõber, kes lapsi hoidis, oli juba Oregoni osariigist lahkunud ja politseinikel tekkis võimalus ta üle kuulata alles nädal hiljem. 

Järgmisel päeval lasid vanemad Jacobi kohalikus haiglas veelgi põhjalikumalt üle vaadata, et olla kindel, ega poleks mingit põhjust, miks võiks laps väga kergesti siniseks ja paiste minna. Sellist põhjust ei leitud.

Möödunud nädalal, ligi kolm kuud pärast juhtunut, teatati vanematele, et Jacobit peksnud meest ei võetagi vastutusele. Selleks, et Oregoni seaduste järgi saaks füüsilise vägivalla kasutajat kinni pidada, peaks olema tõestatud, et ohvri keha on kahjustatud nii, et tal pole võimalik kasutada täielikult oma keha või mõnd organit teatud aja jooksul, või et ta on talunud «olulist valu», mida peab peab ohver suusõnaliselt kinnitama. Antud juhul on viimane võimatu, sest aastane laps ei saa tunnistusi anda. Kuna röntgenpildid ja analüüsid näitasid, et laps ei invaliidistunud ning ta ei saa endaga toimunust kohtus rääkida, siis loobuti juhtumist asitõendite puudumise tõttu. 

Seaduse puudujääk ajas vanemad marru ja nad pöördusid sotsiaalmeedia poole, et olukorrale tähelepanu pöörata. Toetajad on algatanud petitsiooni, et seadust muudetaks ja prokurörid saaksid tõestada füüsilisi vigastusi ka siis, kui ohver on liiga väike, et toimunust ise rääkida. 

Kuna Jacobi juhtum sai tänu sotsiaalmeediale niivõrd palju tähelepanu, lubas Washingtoni Maakohtu ringkonnaprokurör Jacobi ravidokumendid uuesti üle vaadata. Vanemad loodavad, et õiglus pääseb lõpuks siiski võidule ja kui nende lapse peksja ei saagi karistust, siis tuleks vähemalt seadust muuta. «Me loodame, et Jacobi osas midagi muutub, aga kui ei, siis vähemalt saame teisi aidata,» ütles Quinney.

Tagasi üles