Rahvusvaheline lapserööv – kas laps tuleb alati tagastada?

FOTO: Vida Press

Mis on lapserööv ning milline on senine kohtupraktika? Sellel teemal kirjutab lähemalt Lastekaitse Liidu ajakirja Märka Last värskes numbris advokaadibüroo ALTERNA perekonnaõigusele spetsialiseerunud jurist Helen Pajumaa.

Kasvav üleilmastumine inimsuhetes ning juurdepääs rahvusvahelisele transpordisüsteemile on lapseröövi juhtumite ühed peamised põhjused. Sellised juhtumid lahendatakse Haagi 24.10.1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (nn Haagi konventsioon) ning Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 alusel.

Millal on tegemist lapserööviga?

Lihtsustatult öeldes on lapserööviga tegemist siis, kui lapse välisriiki riiki viinud vanem takistas lapse äraviimisega teisel vanemal talle kuuluva hooldusõiguse teostamist ja see vanem seda hooldusõigust ka enne lapse äraviimist teostas või oleks teostanud. Lapseröövist saab rääkida muidugi vaid siis, kui lapse äraviimiseks ei olnud teise vanema nõusolekut. Ka Riigikohus on 10.10.2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 välja toonud, et lapse tagastamise küsimust lahendades tuleb esmalt tuvastada, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmast. Seega kõige esimesena tuleb selgeks teha, kas tegemist on üldse lapse õigusvastase äraviimisega ehk lapserööviga. Viimane võib seisneda siis nii õigusvastases lapse senisest harilikust viibimiskohast äraviimises kui ka sinna tagasipöördumise takistamises.

Kui ei esine eeltoodud asjaolusid, ei ole tegemist lapserööviga ning puudub alus lapse tagastamise nõudmiseks. Kui aga lapse äraviimine või kinnihoidmine on vastuolus vanemale viibimiskoha seaduse alusel antud hooldusõigusega või kui lapse äraviimine või kinnihoidmine takistas teisel vanemal hooldusõiguse teostamist ning lapse äraviimiseks ei olnud selle vanema nõusolekut, loetakse juhtum lapserööviks ning laps kuulub eelduslikult tagastamisele. Näiteks on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06 06.12.2006. a tehtud otsuses asunud seisukohale, et last võib ainult sel juhul Haagi konventsiooni alusel tagastamata jätta, kui see toob kaasa äärmiselt tõsise kahju lapse heaolule. Sealjuures rõhutas Riigikohus, et selline erakordne oht peab olema piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Kohus leidis tookord, et konventsioonis sätestatud lapse tagastamisest keeldumise aluste avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud Riigikohus näiteks tol ajal võimalikuks jätta last tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni elanud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Seega üldreeglina tuleks lapseröövi juhtumil laps tagastada, kuid seda siiski mitte alati.

Autori hinnangul peaks enne otsuse langetamist kohus tuvastama konkreetse juhtumi asjaolud ning hindama selle pinnalt muuhulgas seda, ega ei esine selliseid asjaolusid, millest tulenevalt lapse tagastamine ei ole lapse huvides. Selliseid vaidlusi ei tohiks kunagi lahendada ilma konkreetse lapse huve välja selgitamata ning tema huvisid arvestamata.

Lapse huvid on primaarsed

Kirjeldatud vaidlustes võib tekkida võistlevus lapseröövile tugineva vanema (kes nõuab lapse tagastamist) ja lapse huvide vahel. Sellistel juhtudel tuleb arvestada, et Haagi konventsiooni eesmärgiks on kaitsta lapsi, kes on õigusvastaselt viidud teise riiki. Lapse parimate huvide printsiip on lapse tagastamise menetluses kesksel kohal. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on selgelt välja öelnud, et Haagi konventsioon on siiski mõeldud kaitsma lapsi, mitte vanemaid (EIK 26.11.2013. a kohtuotsus X. vs. Läti). Ka näiteks EIK 15.05.2012.a otsuses M.R ja R.L vs. Eesti on kohus käsitlenud «lapse huvide» printsiipi, märkides, et lapse huvideks peetakse eelkõige kahte aspekti. Esiteks lapse arengu tagamist kindlas keskkonnas ning teiseks sidemete säilitamist oma perega. Viimasest on erandiks olukorrad, kui on tõendatud, et need sidemed on ebasoovitavad. Kohus asus selles lahendis seisukohale, et lapse parimad huvid sõltuvad mitmest individuaalsest asjaolust, eelkõige lapse vanusest ja küpsusastmest, vanemate olemasolust või nende puudumisest ning keskkonnast ja kogemustest. Seega peaks kohus eelkõige keskenduma just lapse huvide väljaselgitamisele ja tegema lapse tagastamise või tagastamata jätmise otsuse lapse parimatest huvidest lähtudes. Näiteks võidakse jätta laps siiski tagastamata, kui on põgenetud äärmiselt vägivaldse vanema eest või kui uuest elukohast on kujunenud lapse harilik viibimiskoht. Sellistel juhtudel võib lapse tagastamine põhjustada lapsele liigseid üleelamisi (mh füüsilisi ja psüühilisi kannatusi), mistõttu tagastamine ei oleks lapse huvides.

Otsus sõltub konkreetsest juhtumist

Kas sellest kohast, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus teda kinni hoiti, on kujunenud lapse jaoks harilik viibimiskoht või mitte, tuleb iga juhtumi korral eraldi hinnata. Sealjuures arvestatakse tavaliselt lapse kohanemist uue elukohaga, kuid ka näiteks vanema kavatsusi uude riiki püsivalt elama jäämise osas ning sealse sotsiaal- ja tugivõrgustiku olemasolu. Näiteks on mõnedel juhtudel kohtud leidnud, et ka alla ühe aasta kestnud lapse tagastamise menetluses on laps jõudnud selle aja jooksul juba kohaneda uue elukeskkonnaga, mistõttu uuest elukohast on kujunenud lapse harilik viibimiskoht ja selline olukord on juba põhjustanud pöördumatud tagajärjed lapse ja lahuselava vanema suhetele (vt nt EIK 05.04.2005.a otsus Monory vs. Rumeenia ja Ungari). Viidatud juhul jättis kohus asjaolusid hinnates lapse tagastamata ning EIK nõustus käsitlusega lapse harjumisest uue elukeskkonnaga.

Samas hindas kohus näiteks eelnevalt viidatud EIK otsuses M.R ja R.L vs. Eesti, et kuivõrd laps elas enne õigusvastaselt Itaaliast Eestisse toomist ligikaudu kaks aastat Itaalias, oli laps kohanenud Itaalia sotsiaalse ja pere keskkonnaga. Tartu Ringkonnakohus on kõnealuses menetluses möönnud, et on loomulik, et lapsel tekkisid samasugused suhted ka Eestis pärast tema ebaseaduslikku kinnihoidmist, kuid suhete tekkimine ega lapse varasemad külaskäigud Eestisse ei tähenda, et tema asukohariik on Eesti. Kohus võttis arvesse, et lähtudes Haagi konventsioonist eeldatakse, et lapse kiire tagastamine tema harjumuspärasesse elukeskkonda on tema enda huvides. See on kohtu hinnangul ka üldiseks ennetavaks meetmeks, mis aitab kindlustada, et vanemad ei vii oma lapsi ebaseaduslikult teise riiki. Samas määruses on kohus veel välja toonud, et kahjulikke mõjusid, mis võivad tekkida lapse eraldamisel vanemast, saab vältida lapse tagasipöördumisega koos kõne all oleva vanemaga. Seega näiteks kõnealuses vaidluses otsustasid kohtud, et laps tuleb tagastada Itaaliasse. EIK nõustus täielikult Eesti kohtute käsitlusega eelkirjeldatud olukorrast.

Seega nähtub senisest kohtupraktikast, et otsused võivad olla väga erinevad. Kuni see on aga tingitud asjaolust, et on lähtutud konkreetse lapse parimatest huvidest, ei tohikski teisiti olla. Iga juhtumit tuleb eraldi käsitleda. Seda enam, et praktikas on lapse hariliku viibimiskoha määratlemine erakordselt keeruline, sest laste varasemad elukorraldused, harjumused jms võivad olla väga erinevad. Näiteks rahvusvahelistest abieludest sündinud lapsed on tihti pidanud elama erinevates riikides ja kolima ühest riigist teise. Samas võib kogu varasema elu ühes riigis ning sealses püsivalt toetavas tugi- ja sotsiaalvõrgustikus elanud lapsele võõras riigis elamine olla äärmiselt traumeeriv. Seetõttu on oluline, et kohtud tuvastaksid iga vaidluse puhul alati konkreetse juhtumi asjaolud ja teeks selgeks, mis on vastavaid asjaolusid arvestades vaidluse keskmes oleva konkreetse lapse parimates huvides. Ainult selliselt on laste kaitsefunktsiooni efektiivselt teostatud ning laste huvidest tegelikult lähtutud.