Maarja Kupits: aga mida siis kodune ema terve päeva teeb?

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Teatud arv aastaid tagasi, mis ei olnud väga ammu, aga tundub nagu kuskil häguses ja väga kauges eelmises elus, töötasin ma ühes kontoris. Seal oli meeste kontsentratsioon küll suhteliselt kõrge, ent omal kohal olid ka minusarnased, parimas fertiilses eas noored naisterahvad. 

Sellegipoolest oli tol hetkel lapse olemasolu meie hulgas märksa vähem levinud kui praegu – sellega said uhkustada vaid üksikud. Nagu enamasti tavaks, olid need emad alguses lapsega kodus ja hiljem tööle tagasi tulles olid nad mingis mõttes jäädavalt muutunud inimesed.

Nende olekusse oli siginenud mingi jõud, mida seal varem nii selgelt ei olnud, ja tööl ettetulevatesse raskustesse või pingelistesse aegadesse suhtusid nad märksa stoilisemalt kui vanasti, justkui viidates sellele, et nad on näinud ja teinud märksa hullemat.

Paratamatult tekitas see küsimusi ja arvamusi (veel) lastetutes naiskolleegides. Õnneks oli meie seltskond piisavalt intelligentne ja salliv, et labaseks ärapanemiseks või õelutsemiseks sellel teemal kunagi ei läinud, ent siirast juurdlemist selle üle, mis on siis selle koduseks emaks olemise juures nii rasket, või mida seal siis ometi teha on või kas see saab tõesti olla nii raske nagu räägitakse, võis aeg-ajalt kööginurgas kohata küll. Üldse ei salga, et olin isegi üks neist.

Mäletan ka, kuidas üheksast kuueni tööl käies näis, et oma aega ei jää ju üldse! Mitte midagi, mida tahaks, ei jõua ju teha! Oi, mineviku-Maarja, kui sa vaid oleks teadnud, mis elul su jaoks varuks on...

Ema tööpäev ei saa kunagi läbi

Asi, mida ma üheksast kuueni tööl käies ei mõistnud, on see, et (eriti väikese lapse) ema tööpäev ei lõppe kella või vilega, või tegelikult üldse mitte kunagi. Rääkimata miljonist erinevast pisiasjast, mida päev otsa teha on vaja. Mu mees tuleb töölt, näeb, et ma olen väsinud ja küsib ilmselt paljudele teistele meestele sarnaselt pealkirjas toodud küsimuse. Ma tean, et ta ei mõtle midagi halba, vaid ta tõesti ei saa aru – seda ei kujutagi ette, kui ise selles rattas jooksnud ei ole, ja mitte ühe päeva, vaid näiteks üle aasta.

Ja ega mul ei ole tegelikult sellele head ja ühest vastust ka. Ma ei ole käinud tööl, kuskil kraavi kaevanud või teinud midagi muud väga selgelt mõõdetavat, kuid ometi olen ma päev läbi Midagi Teinud.

Ma olen päeva jooksul lugematu arv kordi istunud, püsti tõusnud, istunud, püsti tõusnud, jooksnud erinevates suundades, midagi või kedagi kukkumas kinni püüdnud, midagi või kedagi puhtaks pühkinud, midagi või kedagi kuivatanud, midagi või kedagi üles tõstnud, süüa andnud, sööki millegi või kellegi pealt eemaldanud, kedagi riidesse pannud ja lahti riietanud (on uskumatu, kui palju võib aega võtta lihtne sokkide jalgapanemine, kui on vaja diskuteerida selle üle, kas sokk võiks minna sinna jalga, kus juba on sokk, või äkki hoopis sinna jalga, kus üks sokk juba on: «Paneme soki jalga, tõsta jalga. Teine. Teine. Teine. T e i n e.») ja siis otsast alanud ja teinud veel sadat miljonit muud asja, mis on nii tavapärased, et ei tule isegi enam meelde ja mille koosmõjus jään vahel õhtul magama kohe, kui kõrvalt võrevoodist minu suunas padja, teki ja miks mitte ka kaisujänese loopimine lõppeb.

Ja kuigi lapsetuna ma ei osanud seda ette kujutada – mäletan veel, millist idülli ma veel last oodateski endale üdini naiivse ja idealistlikuna visualiseerisin, ei vahetaks ma seda sokkide jalgapanemist millegi vastu. Ma olen tohutult tänulik võimaluse eest oma lapsega kodus olla ja tema elust, arengust ja kasvamisest maksimaalselt osa saada. Aga kuigi ma olen vanemaid, eriti emasid, alati austanud, on sellele lisandunud ka imetlus.

Tunnistan enda kogemuse põhjal, et tõepoolest, seda, mida kodused emad igapäevaselt teevad, on raske ette kujutada, kui ise pole seda teinud. See on täiesti normaalne ja ilmselt peabki nii olema, sest on olukordi, mida ei olegi võimalik täiel määral ette näha või ette kujutada enne, kui need reaalselt käes on. Ilmselt on lastega seonduv üks neist. Pealegi teeb inimene plaane, aga elu teeb omad korrektuurid ja ühe pere raameski võib ühe lapsega olla väga raske, aga teisega eriti lihtne. Või vastupidi...

Tõsi, mõnel emal sujub kogu see majandamine lihtsamalt, mõni näeb rohkem vaeva ja mõni haldab mängleva kergusega lausa mitut riietumise eest põgenejat (avaldage oma saladus!), aga tegelikult oleme lõppude lõpuks kõik sessamas supis koos. Ja ilmselt ei vahetaks keegi meist seda millegi vastu. Isegi siis, kui vahepeal tahaks, jääkott peas, lihtsalt pimedas toas kümme... ah, kas või kaks minutit vaikselt olla.

Tagasi üles