Marini kolumn: paksud, miks te end kõhnade arvelt upitate?

FOTO: Vida Press

Miks on just paks negatiivne sõna? Kui ütlen kellegi välimuse põhjal, et ta on pikk, kõhn või lokkis juustega, on see neutraalne. Aga sõna paks kuuldes manatakse parimal juhul ette kramplikult ükskõikne pilk, millest kumab läbi soov ütleja akna taha pumppüssiga kõmmutama või heinahanguga laamendama minna. Sest ülekaalu mainimine lihtsalt on tõeline konnasilm. 

Minu jaoks pole pikad ja kõhnad mehed enamasti seksuaalselt eriti atraktiivsed. Samuti ei kujuta ennast voodis ette endast ei lühema ega oluliselt kõhnema mehega. See on kõigi jaoks arusaadav kuidagi, personaalne maitse, eks. Aga kui mõni mees julgeb teha avalduse, et teda ei eruta ülekaalulised naised, on ta siga, šovinist, tõbras ja üleüldse, kuidas ta julgeb, vaadaku, milline ta ise on!

Nagu kõigega selles sulnis maailmas, on muidugi suur osa serveeringul. Mu ilus kurvikas sõbranna rääkis, kuidas temalt seksi ajal tüüp küsis, ega ta peenis ära ei murdu, kui naine peal on. Esiteks on see küsimus juba nii matslikult esitatud, teiseks jääb mulle mõistatuseks, kui suur peab kepinälg olema, et minna voodisse naise (või mehega, sisulist vahet pole), kes sulle tegelikult välimuselt atraktiivnegi pole. Et siis teist oma madaluses solvata.

Ja ka ma ise esindan seda tundlikku gruppi oma ülekilodega. Tugevad kadakaraiuja sääred, kurviline puusajoon, laiad õlad ja taljegi võiks omajagu peenem olla. Ja hoidku, kui keegi mind selle eest avalikult mõnitada või halvustada julgeks. Ei loe, et armastan ennast narruseni, see ei tähenda, et iga millimeetrit kõhupekist jumaldama peaksin või seda maailma kaunimaks lisandiks arvaksin. Samas püüangi ise selles osas ütleja vastu salliv olla, et tal on ju õigus ja paks on omadussõna nagu iga teine. Siis oleks põhjust rind kummis džotile viskuda, kui mind asjatult idioodiks või saamatuks libuks nimetatakse, aga välimuse osas oleks ütlejal ju tegelikult õigus. Ehk siis oma peas olen valmis kriitikaks, aga südames kaugeltki mitte. Kuidas saab mulle halvasti öelda, vaata, kui ilus ja nummi ma olen, onju? Soovin, et see poleks tabu just sellepärast, et esmajärjekorras mina ise olen oma polstrikesest peensusteni teadlik.

Parim kaitse on rünnak

Juurde võtnud naine parem kasvatagu paks nahk harjumaks silmapööritustega, kaalu kaotanu saab arvestada nii  ahhetuste ja imetlusega kui kadedate pilkudega. Või siis salamisi päritud murelike küsimustega, ega tervis läbi pole. Kui normaalkaalus naine esineb teatisega, et tal on kilosid liiga palju, tõtatakse teda tormakalt ja elavalt lohutama, et oh ei, sa oled nii ilus! Kui paks naine ütleb, et ta on paks, siis lüüakse silmad maha, vaikitakse kaalu koha pealt ja maksimaalselt tuleb lohutus, kui toreda inimesega ikkagi tegu on.

Mis mind vahel veidi ärritab, on oma liigse kaalu väljavabandamine mugavalt ründekaarti välja tõmmates. Näiteks, et mehed pole koerad, kes kontidel lesida sooviksid, see alandavalt värdjalik võrdlus kõhnade inimeste kohta kahest kondist kusehaisuga jne. Halloo, nagu eksisteerikski vaid kaks äärmust! Teiseks, pole vast vaja teisi ennast sellepärast nigelalt tundma panna. Ennast ja sarnast probleemi omavaid inimesi on mugav kaitsta ja õigustada, aga kuhu see kõlbab, et teistsugustel suguõdedel pauhti vaip alt tõmmatakse ja nende ninuliolekut nauditakse? Kui prisked naised räägivad foorumites ja gruppides lehekülgede kaupa, kuidas neil dieedid erinevatel põhjustel ei õnnestu ja miski ei mõju, eeldaks nagu veidi enam tolerantsi ja mõistmist teistegi suunas.

Fenomenaalne on püüda varjata midagi, mis on silmaga kõigile näha. Kui ikka oled suuruse 44 kandja, siis kindlasti mahub ka mõni 38 suuruses pluus selga, aga usu, see ei näe niimoodi ülipingul õmblustega kena välja. Samamoodi leian, et nn telgilõikelisi riideid võiksid kanda ainult kepjalt saledad, kes igasugused ürbid kauniks kannavad. Mul on üks ammune tuttav trennikaaslane, kes kaalub umbes 120 kilo, kõik teavad teda kui suurt naist, aga mitte keegi ilmselt ei ütleks tema kohta ilmselt kole naine. Talle mõeldes meenub sõnatrio «tantsides läbi elu», särav, kaunis ja kenasti riides naine. Suur, aga ilus, selle seletamatu pahvikslööva miskiga. Võimalik, et isiksuse positiivsed küljed on tema puhul nii võimsad, et varjutavad selle, mida ta varjata soovibki.

Kallim, kellel ilmselgelt minu voldikeste ega lopsaka pepuga probleeme pole, ütles selle teema peale ilma igasuguse hääletooni muutuseta, et pontsakad naised on sama tüüpi kui lühikesed mehed. Nende puuduseid märgataks tõenäoliselt poole vähem, kui nad ise oma iluvigadest nii kompleksides ja teadlikud poleks.