Kathleen Kanervikko kirjutab portaalis Motivaator, miks on oluline tunda ebamugavust ja mida see tegelikult tähendab.
Miks tasub tunda ebamugavust ja loobuda illusioonidest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujuta ette, et sa rääkisid oma parimale sõbrale just midagi põhjapanevalt ausat, dramaatilist ning sügavalt isiklikku, mida sa pole veel kellelegi teisele avanud. Sõber aga, peale sinu ülimat haavatavust, on justkui kuhugi kadunud – ei vasta emailidele ega kõnedele, ei kontakteeru sinuga sotsiaalmeedias ning ei ole absoluutselt huvi tundnud, kuidas sa peale kõike seda end tunda võid. Sinu peas hakkab lahti põimuma jutustus. «Kas ma tegin midagi valesti? Kas ma peletasin oma liigse aususega sõbra nüüd eemale? Või sõber ei väärigi minu usaldust? Võib-olla on minu saladused juba kõigile teada? Oeh, äkki mul pole sellist sõpra vajagi.» Seesama lugu, mida mõistus aina intensiivsemalt toodab, kestab su peas terve päeva ja järgmise päeva ja ülejärgmise päeva, kuni jõuad tõdemuseni, et selline sõber pole mingi sõber ning saadad ta sõnumi teel pikalt.
Paari päeva pärast tuleb aga välja, et sõber on sattunud avariisse ning lamab juba kuuendat päeva intensiivis, teadmata, kas ta üldse kunagi ärkab. Sina oled aga juba terve nädala teda tagaselja sajatanud ja pealekauba veel solvava sõnumi saatnud. Küsimus kerkib : «Miks?»
Miks loome me haiget saades oma peas jutustuse sellest, mis just aset leidis? Miks arvame me iseend teadvat, mida keegi teine mõtleb ja mis alustel käitub? Miks usume me iseenda illusioone ning täidame ära lüngad, millest kogu tõde me tegelikult ei tea? Ning miks ometi käitume me reageerides, selle asemel, et näha läbi meid valdava emotsiooni mõju?
Brene Brown, kes on ekspert nii haavatavuses, häbis, enesehaletsuses kui ka kõiges muus, millega inimesed oma elu raskeks teevad, väidab kindlameelselt, et eelmainitud lood juhtuvad meiega iga päev, lihtsalt erinevas kontekstis. Täpselt näeb protsess välja siis nii:
* Keegi solvab meie tundeid. Me saame haiget.
* Me jutustame iseendale loo, miks see niimoodi juhtus.
* Me teeme oma järeldused ning kujundame oma arvamuse vastavalt oma subjektiivsele loole.
* Me käitume lähtuvalt oma arvamusest.
Kui keegi meid näiteks kritiseerib, siis käitume me kahel viisil:
a) vihkame ja sajatame inimest, kes julges midagi öelda
b) usume tema sõnu ning tambime iseennast, lubades oma enesehinnangul langeda ning kõikidel hirmudel üles tulla
Brene soovitab võtta aga aeg maha ja küsida endalt emotsiooni kerkides kolm tähtsat küsimust:
1) Millist lugu ma iseendale jutustamas olen?
2) Mis sellest loost on reaalselt tõsi?
3) Mida oleks mul vaja äsja juhtunud situatsiooni kohta teada, et oma lugu muuta?
Ta nimelt väidab, et kui me teadvustame iseendale oma sisemise jutustuse illusoorsust, saame selle ka eos lämmatada. Mitte üheski situatsioonis ei ole sinul kõiki fakte. Sa ei tea mitte kunagi, mida keegi teine tegelikult mõtleb; mida keegi teine on läbi elanud ning millel kellegi teise arusaamad tegelikult baseeruvad. Seetõttu on sul võimalus kohe alguses oma «juttu» mitte uskuda, mõistes, et sellest ei tule nagunii mitte midagi head. Või koheselt küsida «haiget teinud» inimesi käest, mida ta tegelikult öeldu või oma käitumise all mõtles.
Ometi on inimestel nii raske muuta end haavatavaks ning küsida asju, mis tihtipeale nende «nõrkust» ja inimlikkust näitavad. Aastatepikkused uuringud haavatavuse kohta aga tõestavad, et inimesed, kes suudavad astuda kaitsemüüride vahelt välja ja näidata oma tundlikkust, riskides naeruvääristamise ja hinnangutega, on tihtipeale ka elus palju edukamad, julgemad ning loomingulisemad. Brene Brown nimelt väidab, et julgus peitub selles, et sa annad endale võimaluse eemalduda emotsionaalsest vangistusest ning vastanduda sulle «haiget teinud» inimesega, küsides ühe kardetuma küsimuse:
«Mu mõistus tahab mulle väita, et sinu kriitika on tingitud minu väärtusetusest ning ebapädevusest. Äkki selgitaksid mulle, mida sa tegelikult oma kommentaari all mõtled?»
Ning olenemata vastusest, oled sa andnud endast kõik, et hinnangut andmata lubada teisel inimesel oma väljaöeldut selgitada. See mitte ainult ei paku sulle rahulolu, vaid annab ka võimaluse haarata võim enda kätte, lubamata emotsionaalsel virrvarril end lõhki rebida.
Küsides raske küsimuse ja muutes end haavatavaks selgub tihtipeale tõde, mida me eal arvatagi poleks osanud: kas õppejõud kritiseerib sind karmilt kuna näeb sinu sügavat potentsiaali; kas elukaaslane lukustab end salatsedes kontorisse kuna planeerib abieluettepanekut või kas kolleeg on endasse tõmbunud, sest kardab sinu peatse ametikõrgenduse sulle enneaegselt välja lobiseda. Kõik see, mis sinus tekitab hirmu, ärevust, kahtluseid ning alaväärsuskomplekse, on ainult sinu enda personaalne lugu, mis pärsib sind oma tõelist potentsiaali väljendamast. Enne kui sa usud seda tobedat lugu, küsi küsimus – nii endalt kui ka teistelt ning tee seda eriti veel siis, kui see ebamugavust valmistab.
Lõpp-kokkuvõttes on just ebamugavus see, mis seisab meie unistuste versus praeguse elu vahel. Ebamugavustundeta oleksid enamus meie probleeme juba lahenduse leidnud. Ebamugavustundeta ei kardaks me vastanduda, oma arvamust välja öelda, oma eksimusi aktsepteerida ning oma vigade eest vabandust paluda. Ebamugavustundeta oleks me nimelt sellest jampsist juba ammu vabad. Tsiteerides Brene Browni, sest enam paremat kokkuvõtet teha ei saaks: «He or she who has the greatest capacity for discomfort rises fastest.»