Pamela Maran: miks ma oma last jagama õpetan

FOTO: Vida Press

Vastukajaks eile meie portaalis ilmunud Maarja Kupitsa kolumnile «Miks ma oma lapse kadedaks kasvatan» kirjutab lugeja Pamela Maran, miks tema oma last jagama õpetab.

Mu 4-aastane tütar sai sünnipäevaks Elsa nuku. Täpselt sellise, nagu ma talle juba mõni kuu tagasi ostsin. Sõnasin lapsele, et me kingime selle mõnele tüdrukule edasi, sest tal juba on samasugune nukk.

«Miks?» päris ta arusaamatusega.

«Sul on mänguasjakastis veel viis nukku ja kümneid mänguloomi ja puslesid ja pliiatseid. Aga on väikseid tüdrukuid, kellel pole ühtegi nukku, mitte ühtegi mänguasja, kes nii väga tahaksid endale Elsat.»

Tütar mõtles natuke ja siis lõi ta nägu särama. «Jaa, kingime selle kellelegi ära, mõnele lapsele, keda see rõõmustab!»

Meil on toanurgas hiigelkott, kuhu paneme riideid, mis on väikseks jäänud või pole kasutust leidnudki. Ikka äraandmiseks. Müümine kulutaks rohkelt aega, vastutasuks mõned sendid, mis kuluksid tühja-tähja peale.

Kui me istume mängutoas ja mu tütrel on mõni lemmikkaisukas kaasa võetud, siis ta jagab seda hea meelega lapsele, kes selle vastu huvi tunneb. Sest ma olen talle rääkinud, et kui asju jagada ja see rõõmustab teisi, siis tekib südamesse soojus ja hakkab hea.

Loomulikult leidub lapsi, kes ei jaga oma asju. «Kallis, nende laste südames on väike auk. Sest võib-olla tema emme ei kallistanud teda, kui ta kurb oli. Ja selle augu pärast muutub laps vihaseks ja ta ei taha jagada oma asju. Aga sina kallista teda ja anna oma armastust. Siis see auk täitub ja laps on jälle rõõmus laps,» räägin oma tütrele.

Ma jutustan talle maagiast, mida armastust ja andmine suudab teha. Ma selgitan talle, et asjadel pole olulist väärtust. Need on asjad, mis jäävad väikseks, lähevad katki, kaovad ära. Need ei püsi, need ei jää, neis pole igavikku.

Soe tunne südames

Ainus, mis jääb, on see soe tunne südames, kui oled andnud ja jaganud armastust, kas või läbi väikese mänguasja. See ei tähenda laenamist (sisaldades ootust midagi vastu saada). See ei tähenda ka alati anda kõik viimseni endast ära. See tähendab jagamist ainult siis, kui see sütitab südames selle pisikese leegi. Eriti tulitav on see leek siis, kui jagada südamega, mis on pisut auklik. Milline rõõm, kui sinu võimuses on kustutada ära seda pahameele ja kadeduse nõiaringi!

Ma näen, et temast kasvab see inimene, kes kutsuks ühistranspordis terviserikkega naisterahvale abi, kui ümberringi auklike südametega inimesed on pilgud eemale pööranud. Või abistaks vanainimest, kes on kodutrepil libastudes puusaluu murdnud, keda kõik teised asotsiaali pähe on eiranud. Ta abistaks isegi seda asotsiaali, kelle süda on auklik nagu sõelapõhi, sest mitte keegi pole tahtnud seda kunagi täita. Kas või lihtsalt naeratusega kellaaega öeldes, mis siis, et ta haiseb, ei püsi õieti jalul ega vääriks silmapööritustki.

Ta ehk ei annaks raha igale kerjusele ega läheks Aafrikasse lapsi vaktsineerima, aga ta jagaks headust, armastust ja soojust, mis ei maksa mitte midagi, samas omades siin elus ainsana hindamatut väärtust. Küllap see kasvatab temasse ka mõistvust mitte tülitada endassetõmbunud emasid, kes mänguplatsil tahavad ainult oma lapsega mängida. Sest ka nemad on võrratud kübemed universumist, mis muudavad selle palju rikkalikumaks.

«Emme, kas sul on ka asju, mida sa üles leides kallistaksid hästi kõvasti ja oleksid nii õnnelik?» küsis tütar just täna hommikul käsi laiali ajades, võimendades potentsiaalset õnnetunnet.

«Jah, kallis. Sina oleksid see.»

Tagasi üles