Kaja Kallas: teiste inimeste lapsed?

Kaja Kallas.

FOTO: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

Olime pojaga pargis, mille keskel on suur tiik ja selle ümber palju linde. Nagu ikka, meeldib lastele joosta, linde taga ajada ja vaadata, kuidas nad jooksu peale lendu tõusevad. Peale minu poja olid seal veel mõned lapsed: üks hinnanguliselt viieaastane poiss, umbes neljane tüdruk ja kahene poiss. Pingil istuv naine söötis lindudele saia. Algul arvasin, et need on tema lapsed, siis aga naine tõusis ja lahkus koos tüdrukuga. Vaatasin ärevusega ringi, et kus on siis poiste ema, seda enam, et väiksem laps liikus linde taga ajades tiigile järjest lähemale. Ühel hetkel ei olnud enam aega passida, sööstsin kohalt ja sain lapse kapuutsist kinni sekund enne, kui ta oleks tiiki kukkunud. Alles siis lähenes meile meesterahvas, kes enne oli eemal telefoni näppinud, võttis lapsel käest ja jalutas rahulikult, sõnagi ütlemata, minema.

Tellijale

Mina jäin tiigi kaldale istuma, käed värisemas ja adrenaliin laes.

Teinekord sõitsin üksi rongiga Luksemburgi ja mul oli vaja tööd teha. Sõit kestab umbes kolm tundi. Istusin vagunisse maha ja hakkasin lugema, kuid siis tuli minu kõrvale ema umbes pooleteiseaastase lapsega. Ühtäkki hakkas laps mingi pulgaga vastu metallradiaatorit taguma. Ja ta tegi seda väga järjekindlalt. Mingil hetkel, kui mul pea juba valutas ja töötegemine oli häiritud, pöördusin viisakalt ema poole, et ta last keelaks. Ema aga vastas mulle, et last ei saa sundida. Ma omakorda leidsin, et siis võiks ju proovida temaga kenasti rääkida. Seepeale kuulsin, et ma ei tea  lastest midagi. Kuuldes, et ka mul on väike poeg, nähvas naine, et ta ei tea, kuidas mina oma last kasvatan, aga tema igal juhul lapse tegevusse ei sekku. Ja kui mulle ei meeldi, mingu ma mujale istuma.

Tagasi üles