Marini kolumn: blond, rinnakas ja seltskondlik, järelikult ...?

FOTO: Vida Press

Blondid on lollid. Kui naine on ilus, noor ja karjääriredelil kõrgele tõusnud, on ta ennast sinna raudselt seksinud. Meessoost iluteenindajad on homod. Rikkad ei tea, kuidas elu tegelikult käib. Veganid näksivad ainult kapsaliblesid ja on üldiselt põdura tervisega. Rinnakad on rumalad ja litsakad. Tuleb tuttav ette see jada? Sellega võiks veel pikalt jätkata, aga usun, et on arusaadav, kuhu tüürin. 

Seoses paari lähiajal juhtunud seigaga, olen päris palju mõttetute ja enamjaolt negatiivsete eelarvamuste peale mõelnud. Oleks kahju, kui mõne laheda inimesega jääks tutvumata, mõni emotsioon saamata või kogemus olemata puhtalt sellepärast, et oma pisikeses peakeses midagi liigselt eeldan. Teiste puhul samamoodi. Ma ei ela roosas mullis, arvates, et kõik peaksid minusse tohutult süvenema, taustatööd tegema ja siis julgust kokku võttes alles midagi ütlema, aga elu on õpetanud, kuidas ebaaus suhtumine haiget võib teha, sitamaitse suhu jätta ja edasisele suhtlusele jämeda kriipsu peale tõmmata.

Ammusel sõbral oli soolaleivapidu, aga ühel hetkel selgus, et kui muidu on kutsutud kogu suur sõpruskond, siis välja on jäänud ei rohkem ega vähem kui kolm inimest - vallalised naised. Härra tõupull jäi mõnda aega tagasi oma patuste pahategudega vahele ja abikaasade leppimise üheks tingimuseks oli täielik edasine truudus. Mis on täiesti normaalne ja paarisuhtes eeldatav, eks.

Sõbra naine aga oli meile kenasti, aga kindlalt, veto peale pannud ja pererahu huvides loomulikult me siis ka üritusest kõrvale jäime. Mis indulgentse ja kui palju sõber oma pättuste eest veel edaspidi lunastama peab, jääb edasisteks avastusteks, aga mind isiklikult solvas proua suhtumine. Milles nüüd täpsemalt kõrvaltvaatajad süüdi on, et tema kaasa meisse mittepuutuva lehtsabaga tiiba ripsutas? Et kui oleme üksikud, siis püüame iga võimalikku meest, kaasa arvatud tema seaduslikku abikaasat, voodisse lohistada? Eriti veel nende enda kodus? Halb, väga väga halb mõte tema poolt, eriti kuna eelmised 10+ aastat oleme normaalselt ja neutraalselt läbi saanud. Kui paarisuhtes elasin, olin ohutu, enam mitte.

Vallaline = lehtsaba?

Hiljutine korteriühistu sisutu koosolek võttis grandioosselt nõmedad mõõtmed, kui sattusin konflikti naabrinaisega, kes tahtis ennast esile tõsta, aga puudusid sobivad argumendid. Peale peaaegu kuuldavat ajudes ragistamist lajatas ta südametäiega: «Endal käib sul pea iga päev mõni uus mees külas, häbi peaks olema!»

Tõsi, üle-eelmisel päeval tõi toidupoe kuller mulle mitu kotitäit asju koduukseni, eelmisel sõidutas mind koju isa, käisime koos vanaema sünnipäeval. Proua napakas naabrinna aga püüdis mulle teiste ees enda meelest peenelt ära panna, tehes ilma tausta süvenemata järelduse, et kuna elan suure osa ajast üksi, tuiskan kindlasti ringi nagu muruluud agara kojamehe käes. Tema sõnavõtt oodatud eesmärki küll ei täitnud, ei olnud mina see, keda haletsevalt kaastundliku pilguga vaadati, kui napakas võib ikka inimeseloom olla.

Sõbrannal oli paindumatu hoiak, et mees, kes on 30+ ja vallaline, on midagi järgnevast loetelust: idioot, memmekas, psühhopaat, nohik või midagi muud sellist mitteahvatlevat ja seega on mõistlik vaadata endast mõneti nooremaid mehi. Metsik, kuidas ta solvus minu ettevaatliku faktikonstanteerimise peale, et temagi on 30+ ja vallaline, milline nendest omadustest tema kohta käia võiks? Loomulikult ei ole ta kogu elu üksik olnud, aga enamasti pole ju ka mehed. Tundub, et tõmbas oma karmi selektsiooni veidi leebemaks.

Pole eelarvamuste tootmisest puhas ma isegi. Automaatselt on sisse kodeeritud seesama muster, et kui ei tea, täidan lüngad endale sobivate ettekujutuspiltidega, nii on lihtsam, mugavam ja mis siin üldse mõeldagi. Mulle meeldib vahel vaielda ja pikki argumenteerivaid vestlusi pidada, lähen siis hasarti nagu hobuste võiduajamisel. Ja nördin nagu väike laps, kui vastaseks valitu minuga hoogsalt kaasa ei tule. Olen mõttes tembeldanud neid rumalateks, kel mingis päevakajalises teemas oma kindlat arvamust pole ja hoidku selle eest, kui neid teemasid järjest mitu tekib, siis pole ju enam üldse millestki rääkida! Ja nii mõtlen mina – naine, kes ei oska siiani lambipirne osta, võtan alati mitu erinevat lootuses ja teadmises, et mõni ikka sobib. Oma rumalates eelarvamustes on õigus minulgi loll olla.

Sest kes ma siis ise olen? Kolmekümnendates vallaline, keskmiselt hea töökohaga, blond, rinnakas ja seltskondlik. Mahlakate eelarvamuste õpikunäide. Ise toodan, ise kannatan, surnud ring. Hakkan vist vaikselt maailmat parandama, ja kuna ma pole Miss World, kes lubab terve ülejäänud elu heategevusele ja inimeste abistamisele pühendada, proovin alustada iseendast. Negatiivsete eelduste asemel võiks minu identiteeti hoopis terve mõistuse hääl ja avatus esindada.

Tagasi üles