Moodne naine: miks ma kunagi bossiga ei amele

FOTO: Vida Press

Ma ei jõua ära oodata meie firma suvepidu. Saab lõpuks ometi lipsu lõdvemaks lasta, omaniku kulul süüa-juua ning selle uue projektijuhiga tutvuda. Ma võtan väga tõsiselt ütlust, et kes kõvasti töötab, peab kõvasti pidutsema, nii et ei mingit tagasihoidlikkust. Kes aga kõvasti pidutseb, võib oma aastatega kätte võideldud tõsiseltvõetavusega hüvasti jätta, seega tasuks mõned kolleegidega joomise reeglid üle rääkida.

Või tegelikult siin on üks kitsendus. Kolleegide seltskonnas enese täis joomine lõppeb üldiselt ikkagi halvasti, nii ju öeldakse. Internet on täis artikleid, mis soovitavad end firmapeol tagasi hoida ja meelde jätta, et mingit isiklikku juttu, auru välja laskmist ega arvete klaarimist ei tohi endale lubada. Veel hullem, ei tohi olla see tüdruk, kes käitub peol kuidagi … litsakalt.

Ja siin tulebki mängu see suur saladus, millest ma olen aru saanud. Firmapeol joomine on täiesti okei, kuni sa jood nagu mees. Ma tean küll, et ei tohiks feministina üldse mingit vahet teha, me kõik oleme ju inimesed, aga paratamatult nii lihtsalt on. Igal peol on need tüdrukud, kes nutavad ja räägivad oma eksidest, kes loobuvad drinkidest kalorite pärast, kes klatšivad nagu eided ja kes amelevad ülemusega. Mina ei ole ükski neist tüdrukutest. 

Miks need kalorid mängu tuua? Sest kui Tina Fey, üks meie aja edukamaid naisprodutsente, -stsenariste ja -näitlejaid Ameerikas, loetleb oma biograafia «Bossypants» esimesel leheküljel reegleid naisele üdini meeste poolt domineeritud kollektiivis edukas olemiseks, saab eriliselt rõhku käsklus: ära söö koosolekutel dieettoite.

Kui sa sööd, mida poisid söövad, ning jood, nagu poisid joovad, on sul suurem võimalus, et sind võetakse kui ühte neist.

Fey mainib ka seda, et kui sa just pead tööl nutma, kasuta seda teiste hirmutamiseks, ja et andekate inimestega magamine teeb sinu enda andele pigem liiga. Aga ma arvan, et dieetoidud toob ta mängu just sel samal põhjusel – kui sa sööd, mida poisid söövad, ning jood, nagu poisid joovad, on sul suurem võimalus, et sind võetakse kui ühte neist. Jah muidugi, ma tean küll, et üks endast lugupidav naine ei peaks tahtma olla mees, ma ei tahagi olla mees, aga ma eeldan, et mind võetakse sama moodi. Sama tõsiselt, sama suure austusega, aga ühtlasi ka sama ladnalt.

Ma tahan olla üks poistest, ma tahan, et mind usaldatakse. See piltilus tüdruk, kes kõva häälega arutab, kumb on tema bikiinikehale parem, kas väike valge veinike või viin mingi pimedas helendava dieetlimpsiga, ei hakka mitte kunagi olema üks poistest. Poisid vaatavad talle koridoris järele ja tahaksid temaga ilmselt lähemalt tutvuda, aga nad ei taha talle rääkida ühtegi saladust meie järgmise kvartali inimressurside osakonna eelarve kohta.

Ka liiga emalikult käitumine ei tule minu kogemuste kohaselt kasuks, sest siis tahavad poisid, et sa nad turvaliselt taksosse paigutaksid, või mis veelgi hullem, neile süüa tooksid. Ma ei too mitte kunagi kellelegi süüa! Nad tunnevad ennast sinu seltsis turvaliselt, aga pigem ikkagi selles iga-täiskasvanud-mehe-sees-on-tatikas-kelle-tagumikku-tuleb-pühkida mõttes. Saladusi ei taha keegi oma emale rääkida, ega taheta ka tema seltsis veel üks ring viskit tellida.

Ja noh, siis on veel need litsakad tüdrukud. Nendega on tegelikult väga lihtne, neid tegelikult armastatakse. Abielumehest bossiga amelemine teeb kõigile head, sest boss on siis rõõmus ja lahke. Ta ei pane tähele, et sa esmaspäeval alles lõunast kohale longid, sest ta on rahuldatud ja tunneb ennast nagu tõeline isalõvi, seksikas, vastupandamatu, alfa. Vahet ei ole, et tal on tegelikult õllekõht ja see tüdruk oleks ka sookolliga voodisse läinud, kui too oleks olnud piisavalt võimukas ja kokteilid piisavalt kanged.

Ainus inimene tööl, kellele ei tule kasuks, kui boss peol natuke meelehead saab, on see konkreetne meelehea tegija. Teenuse osutaja. Suurte tissidega purjus tüdruk, keda ei peagi keegi ära kasutama, sest ta ronib ise vabatahtlikult ohvritoolile, sealjuures siis midagi vallatut nurrudes. Samal ajal kui teised, mina kaasaarvatud, nurgas pealt vaatavad ning kerget piinlikkust tunnevad.

Moodsa naise firmapidude reeglid

Mina järgin firmapidudel, komandeeringute baariõhtutel ning teistes meestega joomise olukordades paari väga lihtsalt reeglit. Ma ei kanna suurt dekolteed, sest purjus mehed ja paljad rinnad lõpetavad koos alati suurtes segadustes. Ma maksan oma joogid ise, või kui mulle välja tehakse, teen järgmise ringi omalt poolt. Siinkohal ei loe muidugi need korrad, kus firma krediitkaardiga kõigile suuri koguseid tellitakse. Ma räägin mõne ropu anekdoodi, mida ropuma, seda parem. See anekdoot tuleb muidugi hoolega valida, see ei tohiks olla üldse seksuaalne, sest ta annab päris palju tooni teemadele, millest sinuga räägitakse. Jimmy Carri ja Tina Fey enda naljad on siinkohal alati abiks, esimest saab Tallinnas varsti esinemas näha ja teise raamatut soovitan kõigil naistel lugeda. Ja viimaseks, ma ei vabanda selle eest, mida ma teen, kuidas ma käitun või palju ma joon.

Eelmisel suurel firmapeol, kui esimene restoran kinni pandi, teises baaris tuled ära kustutati ja kolmandast viimased julged laiali tilkusid, jäin mina ühe juhiga veel pargipingile Balti Jaama urkabaarist võetud viimast õlut lahendama. Päike juba paistis ja postiljonid sibasid ringi. Ta kurtis mulle, et tema lahutus oli olnud oodatust raskem, ja mina kurtsin, et Eesti riiklik ekspordipoliitika ajab mind närvi. Siis rääkisin juhi välja potentsiaalsest kaklusest julgeks joonud ehitajatega ning tema suunas mu esimese trammi peale, sest ma ise ei seisnud enam väga sirgelt püsti.

Järgmisel päeval vahetasime mõned kiired sõnumid, naerdes oma jaksu üle. Järgmisel kuul aga, kui oli vaja valida meie osakonnast inimest palgakõrgenduse jaoks, kutsuti mind juhi kabinetti. Sel tüdrukul, kes sama öö bossi makstud numbritoas veetis, paluti aga meile kohvi tuua.

Tagasi üles