Ma ei tea, kuidas teiega, aga minul tekib vahel inimesi ja – mis seal salata – ka ennast jälgides ehmatav arusaamine, et see, kuidas me oma kallitest räägime, on vahel väga erinev sellest, kuidas meile meeldiks, et meist ja meiega räägitaks, arutleb meie portaali uues rubriigis «Psühholoog soovitab» psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.
Olgu toodud suht sageli ettetulev olukord. Lasterohke üritus, kus emad-isad ka juures. Lapsed pole mitte imikud, vaid sellised parajad naksakad, teinekord käivad juba kooliski. On ajuti suurte juures, kohati ajavad omi asju natuke eemal, ja vanemad räägivad isekeskis lastest. Juku on muidu südamlik ja hea laps, aga küll on temaga ikka raske – sõna üldse ei kuula, alati peab kümme korda ütlema! Mari on nii tubli tüdruk ja tema ilusate juuste üle oleme kõik uhked, aga no miks ta peab nii häbelik olema, nii ei jõua elus ju kunagi edasi!
Selle stsenaariumi alternatiiv, rääkijateks ikka suured – naised omavahel või mehed omavahel – ja jutuaineks on elukaaslased. Kes on teinekord natuke kaugemal, teinekord aga kuuldekaugusel. Mart on töökas mees ja rahaga pole meil eales probleeme, aga ega ta mind kunagi ei kuula, ei toeta ja inimestega üldse läbi saada ei oska. Tiina on muidugi üldiselt hea ema, aga miks ta peab nii palju näägutama.
Siis need tüüpolukorrad, kus sõbrannad või semud koos maailmaasju arutavad ja kodust elu sinna juurde. Lähedasi, kellest jutt käib, juures pole.
Tõsi, me kõik oleme kuulnud ütlemist, et jagatud mure on pool muret, aga eks me tea kõik sedagi, et niisama seltskonnas rääkimine annab leevendust ajutiselt ja hea sõbraga jagades saab endas paremini selgusele – probleemid ise ainult rääkimisega ära ei kao.
Teeme nüüd katse ja tuletame meelde viimased vestlused, kus oma kallitest teistele rääkisime ja keerame rollid ümber. Või vaatame kas või ülaltoodud näiteid. Kuidas tundub, päriselt? Kas meile meeldiks, kui meie lapsed või lähedased meist niimoodi teistele räägiks? Olgu siis meie kuuldes või seljataga. Täpselt nende sõnadega, selle intonatsiooniga. Vahel nii, nagu me oleks poolemeelsed, ei saaks aru ja haiget ammugi mitte?
Vean kihla, et on emasid, kes ise tunnistavad, et kokandus pole nende tugevaim külg, aga haavuksid ometi väga, kui võsuke klassikaaslastele ema põhjakõrvetatud pudrust räägiks ja juurde nendiks, et sõbra empsil on alati väga head söögid. Selles võib ka kindel olla, et kuigi paljud mehed ise porisedes justkui nõustuvad, et lastega tegelemises on kaasa osavam, siis teadmine, et seesama kaasa nende kehvi vanemlusoskusi sõbrannadele kurdab, torkab – isegi kui see torge porina taha varjatakse.
Mõni võib nüüd öelda, et pahasti räägivad ainult mehed või naised või siis ikka lapsed ka. Aga lepime kokku, et inimestevahelised erinevused ei jookse sugu ja vanusenumbrit pidi. Kõiki käitumisi esineb kõigil, ja alati pole need meeldivad. Üks erisus küll – kuigi teismeliste puhul vahel mõeldakse, et need siunavad oma vanemaid pidevalt, siis tegelikult on lapsed juba väikesest peale oma vanemate suhtes tohutult lojaalsed. Väikseid asju kirutakse, see on teismeeas teinekord nagu natuke kohustuslikki, aga kõige koledamad lood jäetakse enda teada.
Tõsi, me kõik oleme kuulnud ütlemist, et jagatud mure on pool muret, aga eks me tea kõik sedagi, et niisama seltskonnas rääkimine annab leevendust ajutiselt ja hea sõbraga jagades saab endas paremini selgusele – probleemid ise ainult rääkimisega ära ei kao.
Ehk prooviks rollivahetuse järel edaspidi rohkem niimoodi toimida, et kui meil on oma lähedaste käitumisele pretensioone, siis räägime sellest esmalt temaga – ja ikka nii, nagu meile meeldiks, et meiega räägitaks. Ärme tühistame teist inimesena, anname sõnumi, et küsimus on mingis konkreetses käitumises ja ütleme ka juurde, kuidas meile rohkem sobiks. Ja kui tekib tahtmine teistele kurta, siis mõtleme enne korraks järele – ja küsime kallitelt, kas neile see ka sobib. Me ju tegelikult ei taha neile haiget teha, ega?