Inimestele meeldivad need, kellele ise meelditakse - see on kõige korduvam avastus kogu sotsiaalpsühholoogias. Kuid inimestele meeldivad ka need, kellele nad võib-olla meeldivad - see on kõige tuntum võrgutamise põhimõte.
Mis on kõige mõjuvam võrgutamise põhimõte?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoog Scott Barry Kaufman kirjutas portaalis PsychologyToday, et inimene on hetkega rahulolev, kohaneb kiiresti ja kõik on hea, kui keegi annab selgelt mõista, et on temast huvitatud.
Kui huvis polda aga veendunud, siis ei saada seda peast ning otsitakse pidevalt selgust. Lõpuks järeldab isik enda mõtetest, et need on sümpaatia märgiks: «Mulle peab see inimene ikka väga meeldima, kui ei suuda temale mõtlemast lakata.» Iga nopitud karikakraõis – samal ajal öeldes: «Armastab, ei armasta» - on samm lähemale armumisele.
Kumb variant mõjub aga võrgutamisel enam: kas printsiip, et meile meeldib enam see, kellele kindlalt ise meeldime või teine olukord, kus me võib-olla inimesele meeldime?
Erin Whitchurch viis eelenevale küsimusele vastuse leidmiseks kolleegidega läbi uuringu 47 naistudengiga. Igale osalejale öeldi, et mitmed meessoost üliõpilased olid tema suhtlusportaali kontot vaadanud ja hinnanud, kuivõrd ta tahaks neiut tundma õppida.
Ühele grupile teatati, et nad kohtuvad nelja mehega, kellelt kõige kõrgemad hinnangud said. Teisele seltskonnale kinnitati, et nad saavad kokku nelja mehega, kes neile keskpärased hinnangud andsid. Viimaseks öeldi kolmandatele, et pole teada, kui palju nad noormehele meeldivad. Seejärel vaatasid naised nimetatud nelja võluva meestudengi suhtlusvõrgustiku valeprofiile.
Siis kirjeldasid naisterahvad enda meeleolu ja ning hindasid meestudengite juures mitmeid meeldivuse aspekte (näiteks – temaga võiksin suhet luua). Osalejad märkisid seejärel uuesti enda tuju ning rääkisid, mis mõtted neist meestest 15 minuti jooksul pähe olid tulnud.
Tulemused näitasid, et naistele meeldisid rohkem mehed, kellele väidetavalt väga meelditi, võrreldes tudengitega, kes hindasid neid keskmiselt võluvaks. Kuid naised, kes polnud vastassoo hinnangus kindlad, olid neist meestest kõige enam võlutud.
Viimased naistudengid ka mõtlesid neist meestest kõige rohkem ning tõendid näitasid, et teadmatuse mõju veetlusele põhjendas nende mõtete sagedus. Teisisõnu ei tinginud meeldivuse ebakindlus, vaid selle tulemusel tekkinud mõtted.
Naised, keda kõrgelt hinnati, olid paremas tujus kui keskmiseks hinnatud sookaaslased ning meeldivusest teadmatute naisterahvaste meeleolu ühtis esimestega. Seega tunti end sama hästi teadmatuses, kui olles kindlad, et mehele meelditakse.
Antud uuring oli esimene, mis vaatles teadmise kindluse eri astmeid. Väide «mängib raskesti kättesaadavat» omandab uuringu valguses hoopis uue tähenduse. Näib, et kättesaadav pole sama ligitõmbav kui salapärasus.
«Inimesed, kes ei anna kindlalt teada, kui palju neile teine meeldib, võivad suurendada selle inimese huvi enda vastu,» tähendasid uurijad.
Siiski viidi uuring läbi vaid naisterahvastega ning oleks huvitav teada, kas mehi mõjutab teadmatus samamoodi. Lisaks hinnati vaid esialgset meeldivust. Sellegipoolest sobib uurijate sõnul tulemusi kohaldada ka päriselule. Paljud kohtavad võimalikku kaaslast internetis ja saavad täpselt sama palju infot, kui uuringus osalenud naised.