Lugeja mõtiskleb: elu «hinnalipik» on memme naeratus

FOTO: Vida Press

Kes siis ikkagi tasub memme vaeva? Minu memme vaeva, mida ta nägi palju enne mind, nägi minu ilmaletuleku ajal ja ka pärast seda. Võiks öelda, et siiani näeb, sest mina olen ju tema ainukene laps, pole tähtsust, mis numbrid ette löövad, kui passi vaadata. Emadepäeva üle mõtiskleb meie lugeja Franz K.

Kõik märgid ja ka inimesed ema ümber näitasid ja ütlesid, et see – minu sünnitamine – on vastunäidustatud paljudel põhjustel: vanus üle kolmekümne, eelnevad lapsekaotused, ebastabiilne lapse isa – ei mingit korraliku kooselu lootust, majanduslikud raskused, emotsionaalne press, sest tervis ei olnud ka arstide sõnul parimas seisus ... Aga ema võttis riski ja see õigustas end! Või ...

Ega ma pole julgenud emalt seda otse küsida, kas ta veidikene ikka kaheteb ka seda kõike, mida ta minu pärast on pidanud läbi elama, kannatama, eriti kui olin mürsikueas oma raskustega ja polnud isa, kelle poole pöörduda. Ema pidi isadele lahendamiseks mõeldud muredega tegelema, olles ise murdumise piiril, ehk oleks olnud lihtsam tookord ei otsustada?

Aeg liigub pöördumatult kiiresti ja ma püüan nii elada, et memme suul oleks ikka naeratus, sest ega ma muud moodi oska seda suurt memme vaeva tasuda. Ikka tasun oma eluga, mille «hinnalipik» on memme naeratus, minu oma ema naeratus, mis vahel ei paista murekortsude vahelt välja ... Nii üritan mina tasuda oma memme vaeva.

Tagasi üles