Eesnimede valimise üllatav psühholoogia

FOTO: SCANPIX

Lapsele eesnime valimine on üks hirmuäratavamaid ja võib-olla ka mõjuvõimsamaid otsuseid, mida lapsevanemad peavad tegema. Laps peaks ju terve elu selle nimega elama, seega on tähtis, et vanemate otsus oleks läbimõeldud.

Kuna eesnime valikule omistatakse niivõrd suurt tähtsust, otsivad vanemad igalt poolt informatsiooni selle kohta, kuidas õige nimi valida. Võiks ju panna lapsele nime mõne vanaema või vanaisa järgi, aga kas see solvaks teisi pereliikmeid? Kas vältida tuleks populaarseid nimesid, et laps eristuks teistest? Küsimusi võib olla rohkem kui vastuseid, kirjutab Psychology Today.

Üks asi, mida lapse nimi tavaliselt reedab, on tema sugu. Värsked vanemad loevad erinevaid nimekirju, kus on välja toodud poiste ja tüdrukute nimed. Ent mõne vanema jaoks pole see sugugi oluline ja valitakse hoopis nimi, mis võiks sobida nii poisile kui tüdrukule. Leidub neidki, kes tahavad, et lapse nimi viitaks edukusele. Selliseid nimesid valides võetakse tihtilugu eeskuju kuulsustelt (näiteks pannakse lapsele kuulsa teadlase eeskujul nimeks Albert) või üritatakse nimega luua kujund, mis viitab tugevatele isikuomadustele. Vahel valitakse nimi ka mõne kuulsa laulja järgi, lootes, et ehk peituvad ka lapses taolised loomingulised omadused.

Pole vahet, kas vanemad teadvustavad seda endile või mitte, nad langetavad lapsele nime valides otsuse, mis mõjutab last tema elu lõpuni. Vanemad ei pruugi sellest teadlikud olla, ent eesnimede valiku juures on ka psühholoogiline aspekt.

Columbia üliikooli teadlaste Michael Slepiani ja Adam Galinsky hinnangul erinevad mees- ning naissoost nimed eelkõige selle poolest, kuidas neid hääldatakse. Slepian ja Galinsky analüüsisid nimedes esinevaid foneeme ning eristasid helilisi ja helituid foneeme. Heliliste foneemidega nimedel on järsem või tugevam kõla ja helitute foneemidega nimed kõlavad pehmemalt. Seda saab omakorda siduda mees- ja naissoost stereotüüpidega: tugevust võib seostada mehelikkusega ja pehmust naiselikkusega. 

Järgnevalt analüüsisid teadlased aastate jooksul registritesse kantud eesnimesid ja selgus, et nende teooria pidas paika: tugevama kõlaga eesnimed kuulusid reeglina meestele ja pehmema kõlaga nimed naistele. Samas tuleb nentida, et päris kõigi nimede puhul see paika ei pea. Näiteks ingliskeelsetes riikides levinud naisenimi Rachel on üsna tugeva kõlaga, samas kui mehenimi Timothy on pigem pehme kõlaga. 

Huvitav on see, et teadlased uurisid ka seda, kas täiesti uute ja väljamõeldud nimede puhul saab samuti määrata, kas nimi kuulub mehele või naisele. Selgus, et nii see on: vastavalt kõlale jagasid kontrollgruppi kuulunud inimesed uued nimed soopõhistesse kategooriatesse.

Lapsele nime valimine on vanemate jaoks niigi keeruline ülesanne, kuid tuginedes sellele uuringule, tuleks võtta arvesse sedagi, kas nime saab seostada teatud stereotüüpidega. Võib-olla aitas see selgitada sedagi, miks mõned inimesed oma eesnime ei armasta. 

Tagasi üles