Rait Kapp: milleks meile üldse need luhtunud suhted?

FOTO: Vida Press

Igaüks on kogenud vähemal või rohkemal määral erinevaid situatsioone, mis tunduvad esmalt õiged, hiljem valed – samuti ka vastupidi. Suhetemaailm on väga keeruline, sest kuigi me kõik elame ühel planeedil, on siiski igaühel oma maailm, milles me igapäevaselt navigeerime töö, eraelu ja suhete vahel. Mida võtta kaasa möödunud armastustest? Milleks meile üldse need luhtunud suhted?

Autor Rait Kapp

FOTO: Erakogu

Esimene armastus, esimene suudlus, tants või vahekord on ikka need, mis jäävad paremini meelde. Aja jooksul tuleb erinevaid partnereid, suhteid, kus igaüks neist tundub erinev, veider, vastuvõetamatu, põlvist nõrgaks lööv. Pisarad, solvumine, vandumine, süüdistused, ähvardused, õnnehetked, täiuslikkusetunne paistavad reaalsed.

Aja möödudes aga on kõik pea peale keeratud. Inimesed muutuvad, samuti muutub ka nende suhtumine. Nipp on selles, kuidas me muutustega kohaneme ja neid tunnistame. Mis on olulisem: kedagi süüdistada ja tagantjärele targutada, näpuga näidata? Seda on ju lihtne teha, kuid endasse süüvida ja midagi deep’i teha võib tunduda mõnele jälle mõttetu ja ebavajalik. Siin just peitubki aga võti!

Keegi ei satu meie teele juhuslikult, sest juhust ei ole olemas, iga inimene satub meie ellu põhjusega. Alati on kelleltki midagi õppida. Negatiivsed kogemused ehk isegi õpetavad rohkem, sest läbi nende tuleb aja jooksul arusaamine, mis on sinu jaoks big no no, millist partnerit või millist suhet me kindlasti tulevikus ei taha. See on katse-eksitusmeetod, kus protsessi käigus välistatakse need variandid, mis kindlasti ei sobi. Samuti jäävad meiega ju eelnevatest suhetest positiivsed kogemused. Hetked, mis toovad rõõmupisarad, ülim õnnetunne ja täiuslikkuse hetk, just seda ma tahtsingi. Yes!  

Teine tuttav oli rääkinud oma kogemusest, kus talle pärast deitimist üks neiu oli kirjutanud Facebooki nimekirja asjadest, mis talle tema juures ei meeldi. Terve nimekiri!

Tegelikult ei tohiks midagi, mis on minevikus toimunud, lahterdada kas positiivseks või negatiivseks. Nagu üks tuttav ütles: «Ega ma ei ole mingi patarei, et otsid pluss- ja miinuspoolt.» Teine tuttav oli rääkinud oma kogemusest, kus talle pärast deitimist üks neiu oli kirjutanud Facebooki nimekirja asjadest, mis talle tema juures ei meeldi. Terve nimekiri!

Kui keegi sulle ei sobi, siis on ju sellest aru saada, ilma et peaks mingit monoloogi pärast pidama ja nimekirju koostama, miks nii läks. Lihtsam on võtta iga kogemust isikliku kasvamise koolina, sest elu ise on parim õpetaja ja sina oled tema õpilane. Iga kogemus on kui õppetund, mis meil tuleb endale selgeks teha, muidu jääme pärast tunde. Olenemata sellest, kas see on positiivne või negatiivne, on see meile kohustuslik teel parema mina suunas. Robin Sharma, tuntud juhtimiskoolitaja, kirjutab oma raamatus: «Pühamees, surfar ja tegevjuht» alljärgnevalt: «Elus vigade tegemises ei ole midagi halba, vead on väga head õpetajad. Midagi on valesti siis, kui üht ja sama viga tehakse elu jooksul korduvalt. See näitab eneseteadlikkuse täielikku puudumist ja jonnakat keeldumist õppida omaenese elukäigust. Asja mõte on minevikust õppida.»

Kes minevikku ei mäleta ...

Minevikus toimunu mõju tänapäevasesse on see, millised oleme täna. Meie praegune mina on meie mineviku poolt loodu – tehtud otsused, partnerid, suhted, käitumine. Aja jooksul me jõuame paremale arusaamisele iseenda soovidest, tahtmistest, mis puudutab eelkõige tulevast partnerit, milline ta peaks olema, samuti, milline ta kindlasti olla ei tohi.

Iga uue suhte tekkides võetakse ikkagi aluseks minevikus toimunu, võrreldakse senikogetuga, kuidas reageeritakse ja kuidas see sobitub antud hetkel ellu. See on nagu suur ring, mida mööda jõuame lähemale iseendale, sest aastatega on see mina, keda tundsid, kuhugi ära kadunud. See on enese taasleidmine, oma koha leidmine, iseenda tundmine. Palju kergem on suhetemaailmas navigeerida, kui teatakse täpselt oma soove ja tuntakse iseennast. Mida vanemaks inimene saab, seda täpsemalt ta teab, keda ta enda kõrvale tahab, et koos kasvada ja olla õnnelik. Muututakse nõudlikumaks ka iseenda suhtes, vaja on X-faktorit, selleks, et taassütitada oma kirg elamiseks.

Siinkohal meenub üks mõistujutt. Ammustel aegadel arutasid jumalad, kuhu peita inimeste jaoks jumalikkus, eluõnn. Üks ütles: «Paneme selle kõige kõrgema mäe otsa.» Teised vastasid: «Ei, inimesed ronivad, saavad selle kätte.» Teine ütles:«„Viime selle sügavale merepõhja Taas kord sama vastus: «Ei, inimesed sukelduvad, saavad kätte.» Kolmas ütles: «Peidame selle sügavale maapõue.» Taas vastati: «Ei, kaevavad selle välja.» Siis keegi eemalt hõikas: «Mis te arvate, kui peidame selle inimese enda südamesse, sealt ei oska keegi otsida.» Asi otsustatud, kõik olid nõus.