Naised räägivad: kas me tõesti otsime vaid rikkaid mehi?

FOTO: Vida Press

Mehed ja raha. Mis mõtteid tekitab see sõnakombinatsioon Eesti naistes? Küsisime, mille järgi naised endale partnerit valivad ning kui väga mõjutab mehe finantskäitumine otsust, kas tegemist on suhtekõlbliku mehega või mitte.

30-aastane Kadi: «Kuidagi on juhtunud nii, et ma olen deitinud ja suhtes olnud suhteliselt jõukate meestega, samas oma teada spetsiaalselt jõukust taga ajanud pole. Viimasel aastal on nüüd olukord muutunud ning natuke kriibib hinges, et jõukas mees oleks lihtsalt... mugav. Elu oleks ikka hoopis teistsugune, praegu pean säästma raha, et osta tolmuimejat jms. Aga siin on hoopis teine nüanss veel juures. Raha ja staatus on nagu valideerimine: et kui see mees ütleb, et sina oled lahe, siis ütleks justkui sama terve ühiskond.

Samas, nüüd juba tahaks peret ja rikast meest enam ei taha! Sest tal poleks ilmselt minu ja laste jaoks aega. Hetkesilmarõõm teenib minust kaks korda vähem, aga mulle isegi meeldib see, sest mul on vaja kedagi, kes kodu korras hoiab, lapsi vaatab ja tuletab mulle meelde, et peaks puhkusele minema.

Lisaks ei usu ma mitte kunagi seda, et raha pole kellelegi oluline. On küll. Inimesed lihtsalt käivad üldiselt läbi sama elatustasemega inimestega, mistõttu ei pane seda (esialgu) nii tähele. Kui suhtes olles paned oma abikaasaga palgad kõrvuti ja hakkate eesmärke seadma ning tekib küsimus, kas osta diivan või minna Aasiasse puhkama, on suur vahe, kas peate valima või saate lubada mõlemat. Sorri, elu lihtsalt on nii lihtsam.

Aga raha, nagu muud asjad suhtes, pole ainuke kriteerium.»

31-aastane Keili: «Ma hindan ambitsioonikust küll. TÜ haridusega turvamees laeval ei ole minu jaoks väga hea algus, mis siis, et ta teenib ilmselt paar korda minust rohkem.»

25-aastane Liisi: «Aga ainult ambitsioonikusega ka ei saa hakkama! Mul oli väga ilus ja tark boyfriend, kel potentsiaali tegemaks suuri asju, aga kui põhimõtteks ikka on, et «ma ei suudaks kunagi kellegi teise heaks tööd teha, see ajab mind oksele» ja «ei, mul pole endal ühtegi ideed, mida teha, et ei peaks kellegi heaks tööd tegema»... Ja siis see ülisuurte teadmistega, heas vormis 27-aastane mees istub kodus ja passib terve päeva arvutis... noh.»

33-aastane Kristiina: «Hindan finantskäitumist – oma rahadega peab hakkama saama. Eeldatavalt ka suutma nii mõistlikult käituda, vajadusel säästma raha. Peab suutma prognoosida ja planeerida oma kulutusi. Ei eelda, et raha minu peale kulutatakse, aga ootan endaga võrdset käitumist rahadega.

Ehk siis rahaasjades käitun nagu äripartneriga ja rahateemalised arutelud on ka nagu koosolekud – emotsioonideta ja kalkuleerivad. Siiani tundub töötavat.

Ikka tuleb suuremaid kulutusi ja mingil perioodil saab endale vähem meelelahutust lubada, aga kui see on kõik eesmärgipärane tegutsemine, siis sobib. Aga okei ei ole see, kui kolmandaks nädalaks on palk otsas ja siis süüakse ainult tatraputru ja ostetakse suitsu.

Ma olen ka seda sorti, et mul peab olema varuraha. Ei, ma ei oota, et mul oleks mehe varuraha, aga kui tema auto läheb katki, siis ma eeldan, et ta ise on omale säästud tekitanud ja parandab oma autot. Mina isiklikult lähen totaalselt stressi, kui mu elukaaslane teavitab mulle nädal enne palgapäeva, et tal on raha otsas. Siis tekib mul tunne, et mina pean kuidagi nüüd siis kuu lõpuni kogu perevärki välja vedama – toitu, ootamatuid kulutusi ja meelelahutust ning jumal hoidku, kui laps haigeks jääb ja vaja rohtu osta.

Meil on elukaaslasega ühisarve söögi jaoks. Mõlemad kanname sinna kaardile palgapäeval kokkulepitud summa. Ülejäänud on siis oma majandada.»

33-aastane Marii: «Tõsi, rahanumber ei ole niivõrd oluline, kuivõrd oskus sellega toimetada. Ja mis seal salata, kui raha pole või seda on vähe, on ka toimetamine keerukas. Mees peab olema helde, aga arukas!»

36-aastane Katrin: «Ma raha järgi küll meest ei vali, aga samas on mul tunne, et üks põhjuseid, miks ma enam pole oma endise elukaaslasega koos, ongi see, et mulle hakkas veidi vastu käima see, et ta oli rahaasjades suht muretu. Mulle aga on oluline, et mul oleks alati mingi nn ülemuse-p****e-saatmise-fond. Ehk siis sipelgas ja rohutirts ilmselt eriti hästi koos ei püsi, kui valmi peale mõelda – baasväärtused erinevad. Ja näiteks mu praegune kaaslane oli sel ajal, kui me kokku saime, just oma esimese firma alustanud ehk siis tal ei olnud ka mingit rahakotti puuga seljas, aga suund oli silme ees.

Ma ei ütle, et ei võiks teisiti elada – mina lihtsalt ei oska nii. Ma lähen närvi ja hüsteeriliseks ja hoobilt on kohe kärss kärnas ja maa külmunud ja üleüldse kukub taevas kohe maa peale. Ja ma tõesti enamasti arvestan enda rahaga igasugusteks ootamatusteks. Pere eeliseks on see, et vahel saab natuke loota ka teisele, kuigi see on tagavaravariant. Esimeses järjekorras tahan ma ikka ise toime tulla oma asjadega.»

26-aastane Kairi: «Jah, raha number ei ole oluline, vaid nagu Kristiina ütles – loeb finantskäitumine. Kas ta loobib raha emotsioonide ajel sõgedalt tuulde, sest «ma tahan seda kohe praegu» või siis oskab mõelda ka sellele, et kulud-tulud ikka võrdselt jagunevad ja kuu lõpus vett veega ei pea sööma. Mul on õnneks vedanud, mul on müstiliselt mõistlikult käituv mees, mina olen tema kõrval vist rahaga impulsiivsem ja lohakam.»

32-aastane Maria: «Raha järgi ma kedagi küll ei vali, pigem tekitab ebamugavust, kui keegi on püstirikas või laristab oma raha mõtlematult. See on minu jaoks suur ja punane STOPP-märk. Mina olen kokkuhoidlik inimene ja vaatan partnerikandidaate ka sama standardi järgi. Näiteks on meil elukaaslasega ühisarve ja eraldi isiklikud arved ja kummagi säästud. Ühisarve pealt ostetakse toit, vajalikud tarbekaubad, käiakse väljas jne – kõik, millest mõlemad saavad osa. Ülejäänuga tee, mis süda lustib. Nii ei pea keegi kedagi üleval pidama, kui ühisarvelt saab raha otsa, siis pannakse oma arvelt või säästudest juurde ja nii lihtne ongi. Ma ei taha, et keegi mind üleval peaks või välja teeks, ma saan ise hakkama ja eeldan sama ka oma partnerilt.»

29-aastane Kristel: «Minu jaoks on eriti hull see, kui mees ei ole võimeline rahast rääkima. Ei oska öelda, kuhu ta raha kulub (kui on otsa saanud) ega ka seda, kas me saame koos kolme kuu pärast reisi planeerida või tuleb tal vahepeal auto hooldusesse viia ja see maksab miljon eurot. Ehk: kas ta oskab prognoosida, kas oskab säästa. Teinekord mulle tundub, et raha on mingi meeletu tabuteema. No ei ole noh, ma ka teinekord kalkuleerin mööda ja siis tulevad need uued kingad müüki ja mul on just neid ju vaja, onju. Oluline on ausus ja suutmine antud teemal rääkida.»

34-aastane Ave: «Oh, see on kahe otsaga teema. Ühest küljest on see nii-öelda korralik finantskäitumine tore, teisest küljest – mulle meeldib, kui mees teab, et raha on ainult raha, ja mulle meeldib, kui osatakse emotsionaalselt «laristada». Meil ei ole ühist arvet ega eelarvet, kõikidel kuludes arvestan ainult enda rahaga ja tema ilmselt ainult enda rahaga. Kui oleme seda teemat lahanud, siis on selgunud, et meil on kohustused kodule-lastele enam-vähem ühtlaselt jaotunud, igapäevane jaotub kuidagi ka, ja noh, pole vaja mingeid jagamisi ja reegleid teha.

Ma ei tea, kui palju mees teenib, mul on tunne, et minust siiski rohkem, aga see pole nagu kuidagi oluliseks osutunud. Ja ega tema vist minu kohta ka ei tea. See on selline tunnetuslik teema, meil kuidagi püsib ise tasakaalus, aga kui tasakaalust välja läheks, siis ma ilmselt tahaks korda majja – ma ei peaks iial kedagi üleval, ja panus pereellu peab olema igal juhul võrdne.

Aga tegelikult on Keili välja toodud ambitsioon kõige tuum. Ma ei kannata rahapõhiseid jõrme, aga veel hullemad on need nii-öelda uussotsialistid, et töö on lollidele. Inimesel peab olema elukutse, ja tavaliselt sellega kaasneb töötasu, olgu siis väike, aga kui kirega teenitud, siis on piisav. Kui mu mees tahaks suunduda päästeametisse tööle või alustada ettevõtjana nullist näiteks kangastelgede tootmise ja ekspordi alal, sest see on tema kirg, siis ma olen valmis (ajutiselt) rohkem panustama. Raha on ikkagi kõigest raha.

Tegelikult ma üldse ei kannata ülemajandamist. Selliseid mehi, kes räägivad kogu aeg oma asjadest ja rahast ja arvutavad ja säästavad mingite kindlate väärtuste jaoks. No teate küll, kes suudavad tunde arutada, missugune auto oleks otstarbekam ja kuidas keegi peaks ikka oma rahavooge planeerima. Neid ma tahaksin raputada – KOGU AEG ei ole vaja olla mõistlik ja praktiline! Kellele lõpuks see kasu toob, et sul on X tuhat eurot arvel, aga sa vingud oma tütre kleidi hinna ümber või sõidad teise linna otsa soodsamalt tankima ja jõuad seetõttu hiljem koju. Et nagu suur pilt peaks silme ees püsima.

Minu jaoks on natuke hirmutav hoopis see, et mulle tundub, et paljud naised «tahavad rikast meest». Mitte sellepärast, mis siit vestlusest välja koorus – et oleks võrdne, ambitsioonikas, oskaks finantsidega ringi käia – vaid ikka sellepärast, et poleks vaja endal pingutada. Et rikas mees on hea, siis pole endal muret ...»

Tagasi üles