Marin deidib jälle: ekstrasensid, veidrad rollimängud ja nurruvad mehed

FOTO: Vida Press

Tihti kipub olema internetitutvustel negatiivne maik. Argumenteeritakse, et veebis tutvuvad vaid sotsiofoobid ja kiiksuga inimesed, kes päriselus tutvustega hakkama ei saa, memmepojad, kes kihistavad punastades pihku ja on muidu saamatud.

Olen olnud siiani selle leeri tulihingeline vastane, kas või teades, kui paljud minu tuttavad veebis kommunikeerevad ja ma keeldun neid negatiivselt hindamast. Ennast ei pea ka kõige kehvemaks võimalikuks «saagiks», pealegi olen alati arvanud, et värvikas on see portaalide kasutajate kontingent küll, aga sama kirev seltskond ümbritseb meid igapäevaselt nii tööl kui poejärjekorras, trollis ja ehituspoes. Vaevalt laupäevaõhtuti ööellu sukeldudes teistsuguseid inimesi kohtab või netis kuulutades kohmakamad suhtlejad rajudeks alfaisasteks muutuvad.

Ja ikka kolistan ämbrisse. Mina, kes ennast päris heaks inimestetundjaks pean. Mitte, et mulle päriselus kõik mehed, kellega mis iganes põhjusel tutvun, huvi pakuksid, aga kuidagi tundub, et nemad ei hakka vastastikkuse huvi puudumist märgates enam oma hinge alasti rebidesmeeleheitlikke viimaseid katseid tegema. Viimasel ajal kujunevad situatsioonid umbes nii, et kui esmane virtuaalsuhtlus sobib suurepäraselt, olen suurima rõõmu ja elevusega nõus internetist välja tulema ehk reaalselt kohtuma. Ja sinna kohtingule maandudes palun hetk hiljem mõttes kedagi võimsamat oma hobuseid taltsutama. Seni sotsiaalselt intelligentne ja tore mees hakkab endalt ülikiirelt kihte maha kraapima ja põhiprofiil, mis mind seni köitis, muutub totaalseks vastandiks. Olen käinud elu jooksul rohketel kohtingutel, mind on päris raske üllatada, aga viimase paari kuu kogemused on mind niivõrd kulme kergitama pannud, et kohe tahan neid jagada.

Kelmikas pantripoiss

Ma polnud tema peas nimelt mingi lihtne kiisu, ta hakkas hoogu kogudes ennast pantrikeseks kutsuma ja meie vahel oleks pidanud siis idee poolest tohutult mänguline ja kirglik seks tulema.

Üks mees hakkas tšättides mind kassikeseks kutsuma. See küll ei sümpatiseerinud mulle ootuspäraselt, aga siiski juhtus seda vestluse käigus vaid paar korda, muidu poleks seda kokkusaamist toimunudki. Kohvikusse jõudes ja pärast esimesi formaalseid viisakusi läksid tema keelepaelad ning fantaasiameeled valla ning selgus, miks ta mulle juba hüüdnime on jõudnud panna. Ma polnud tema peas nimelt mingi lihtne kiisu, ta hakkas hoogu kogudes ennast pantrikeseks kutsuma ja meie vahel oleks pidanud siis idee poolest tohutult mänguline ja kirglik seks tulema. Hoidsin põski seestpoolt hammastega kinni, et mitte naerma pursata hetkel, mil ta kirjeldas neid edasisi omavahelisi kelmikaid käpahoope, sabakeerutusi, urinaid ja kräunatusi. Ise õhus kaasa viibeldes ja miimikaga elavalt kaasa aidates. Kaua see teema mind ei lõbustanud, peagi sain öelda, kuidas mulle meeldib tiigrina pühvleid tappa ja korjuste otsas võidukalt nurru lasta, tõusin ja lahkusin.

Veidramaigulised rollimängud

Siis üks tore müügimees. Tegelikult ei olnud tegemist esmakohtumisega, vaid vana tutvuse ülessoojendamisega. Kunagine naabripoiss, kellega teineteist paremale swipe’ides flirtima hakkasime. Temaga jõudsime juba igasuguseid asju rääkida, plaane teha ja tundsin ennast üsna hoituna, kuni ta ühel kenal õhtul teineteise käevangus jalutades seisatas, mu küünarnukist haaras ning teatas, et tahaks minuga järgmisele tasandile minna. Poole sekundiga läksid mu kõrvad kikki ja ootusärevus pahises lainena üle pea, aga üllatus tuli isegi veel suurem, kui oodata oskasin. Nimelt tahtis ta meie suhet pidada kui rollimängu, milles kujutab ette, et olen tema õde. Vahepeal hiiliks hommikuti minu tuppa, rahuldaks mind oraalselt ja oleks ju tore, kui meil oleks jõululauas pere keskis kalkunit viilutades oma väike saladus!

Härra esoteerik

Haritud, lugupeetud ja tark mees, väga sarmika silmavaate ja mõnusa häälega, mu kõrvad nurrusid, kui ta rääkis ja olin ise seetõttu võimalikult palju vait. Talle meeldis minu kuulav hoiak niivõrd, et paar tundi hiljem olin kursis tema sügava esoteerikahuviga. Ta küsis korduvalt, kas tahan, et ta sealsamas paneb mind tegema asju, mida ma ise ei kindlasti ei taha, kutsus kuskile ujulasse tantraseanssidele ja muud sellist omapärast. Kui oli mind koju sõidutanud, võttis pagasiruumist kimbu roose ja ulatas need sõnadega «mulle meeldib pidulikult hüvasti jätta».

Äärmuslikud mehed

Orbiidil tiirles ka äärmuslike poliitiliste vaadetega härrasmees, tema oli õnneks nii aus, et juba pärast paaripäevast virtuaalsuhtlust valgustas mind oma seisukohtadest. Temaga ma ei olnud nõus isegi selle valguses kohtuma. Nii hästi ei läinud aga noormehega, kes ennast koos minuga pealtnäha äärmiselt hästi ja koduselt tundis, tulevast puhkust ühiselt ette ära sisustas, kasutas minu parkimiskohta ja pärast pidu mu sõbrannasid kodudesse sõidutas. Paraku «unustas» ta öelda, et armastab siiani oma eksnaist, vaevleb depressiooni käes ja mina olen tema jaoks kui tugev õlekõrs pasameres, millest kramplikult kinni hoida. Samal ajal mind oma sassis tunnetega lämmatades.

Hingehädadega võitlevad mehed tunnevadki vist minu suhtes tugevat magnetilist tõmmet ja kuna nad on ka ise seda öelnud, ei ole see ilmselt puhtalt minu enese madalhetkede luul. Nad näevad minus sädelevalt rõõmsat naist, kes suudaks ja tahaks neid nina vee peal hoides igast solgijõest läbi vedada, pärast seda tõmbaks veel kaldale ja kuivataks ära ka.

Üks härrasmees kutsus mind teiseks kohtinguks endale külla, alles seal selgus, et oli kohe suuremat sorti pidu paarikümne inimesega. Nimelt oli tema psühholoog soovitanud tal nädalavahetusel inimestega suhelda ja ta lahendas selle ülesande omal moel. Päris omapärane oli tema perekonnaliikmete ja sõpradega korraga tuttavaks saada ja maigutades põiklevaid vastuseid anda, et kes ma siis täpselt olen. Õhtu naelana esitles mees sõpradele minust koostatud väikest pildiarhiivi ja kirjade kartoteeki.

Mis mul viga on?

Juurdlesin ühel õhtul, et kas on äkki minu jaoks kuufaas vale, on mul karmavõlg või ehk kujutan endale ette, et midagi üldse viltu on jne. Mis mul viga on, et selliste ülimalt raamist väljas tüüpide otsa koperdan? Otsustasin, et tegelikult on ju kõik kõige paremas korras, pole midagi juhtunud ja laseme karusselli uuesti keerlema.

Soojendasin ühes portaalis üles minu poolt soikujäänud vestluse ja kuna algas nädalavahetus, leppisime juba järgmiseks päevaks kohtumise kokku. Pool tundi pärast esimest silmavaatamist küsis mees, kuidas ma paranormaalsetesse nähtustesse usun ja vastust ootamata uuris, viltune edev naeratus suul, kas tulin temaga ainult sellepärast välja, et olen teda hiljuti ühe riigi ekstrasensside saates osalemas näinud. Ei olnud nii. Siis sai ta mind lahkelt lohutada, et tema realityhuvi pole nii madalalennuline ega ühekülgne, varsti algavad uued tihedad võtteajad, nüüd osaleb ta nimelt ühes tutvumissaates. Palusin ennast tagasi koju viia…

Tagasi üles