Moodne naine ei saa aru: miks kõik nii vaesed on

FOTO: Vida Press

Mul on tunne, et Eestis lokkab loobujate mentaliteet: mida vaesem oled, seda parem. See asi on nii kaugele läinud, et oma alaväärseid vahendeid reklaamitakse suure uhkusega ning iga eduka inimese pihta tehakse parimal juhul vaid selja taga sapiseid märkusi. Mina ei saa sellest aru. Mis selles halba on, kui mulle raha teenida meeldib? Nii küsib meie uus kolumnist, moodne naine Regina.

Kui keegi minu suguvõsas julgeb mainida, et on hiljuti midagi ostnud või käinud reisil, saab ta kohe osaks hävitavate pilkude rahe. Nii et on juba välja kujunenud, et kunagi ei räägita ostust üksinda, vaid sama hingetõmbega muudetakse see võimalikult alaväärseks.

«Me käisime koolivaheajal perega Türgis… Aga saime juba aasta tagasi reisi vautšeriga ja see oli ka totaalselt allahinnatud. Tegelikult see üldse pärandati meile, ega me polekski läinud, aga muidu oleks pidanud peale maksma. Ja nii odav oli, et hotellis muud ei näinud peale lutikate-prussakate! Sõime ka ainult kaasa võetud konserve! Palun ärge vihastage, me rohkem reisile ei lähe!»

Järgneb pahane pobin, et mis siis nende konservide peale raha raisata, võiks ju kohalikke kahjureid krõbistada. «Kas keegi pilte tahab näha? Ega meil endal fotokat pole, laenasime naabrimehelt! Meri oli väga külm ja üldse igal pool olid pagulased, nii et kokkuvõttes oleks ikka pidanud koju jääma...»

Umbes nii need vestlused tavaliselt lähevad. Kui ostetakse auto, siis peavad kõik teadma, et eelmisega tehti avarii ja kindlustus tegelikult toppis uue auto meile kaela peale. Peale selle on see ju kasutatud ja hirmus loks, mis sest, et normaalne välja näeb. Kui kellelgi on ilus uus pintsak seljas, loetakse üles, mitu kaltsukat pidi selle jaoks läbi käima ning loomulikult tuleb rõhutada, et taaskasutuspoes oodati ka allahindlus ära. Parem oleks muidugi, kui oleks üldse prügihunnikust mõne kaltsu välja urgitsenud ning selga pannud. Mis sest, et näed välja nagu kodutu, sest üldiselt ikka arvatakse, et kui oled vaene, oled õilis ja aus.

Mu suguvõsal pole häda midagi, kõik teenivad raha ja kuuluvad kusagile keskklassi ülemisse otsa. Aga raha nagu kardetakse, seda on vaja häbeneda. Või isegi kui teenimist endale lubatakse, siis oma raha enda peale kulutada küll ei tohi. Kusjuures, siinkohal hoian ennast tagasi, sest hakkasin peaaegu reaktsioonist praegu ütlema, et samas, ega me mingid rikkad ka ei ole. Mind on õpetatud seda lihtsalt varjama.

Minu arvates kipuvad eestlased unustama, et me elame juba kakskümmend viis aastat kapitalismis. Miks ma pean häbenema, et käin restoranis, kui tahan, ja tellin veini, mis polegi kõige odavam, kui tahan. Miks ma pean vabandama, kui enda raha kulutan? Äkki keegi sõimab mind rikkaks? Hoidku muidugi selle eest.

Kirjutasin mõni aeg tagasi loo sellest, kuidas ma olin sunnitud nädal aega 60 euroga elama, sellest ligi pool läks toidupoodi ja ülejäänud täiskasvanud inimeste lõbudele nagu Sporify premium. Väga nõme nädal oli. Ja mis oli lugejate esimene reaktsioon? «Oo, meie pere elab sellise rahaga kümnekesi kolm nädalat! On see autor alles vana siga! Kuuskümmend eurot, see on terve varandus!»

Hea küll, pigem öeldi, et meil on mitu last ja see summa on normaalne nädalaeelarve. Ja ma ei kahtlegi selles, et on palju perekondi, kes saavad hakkama vähemaga, aga miks mina pean ennast süüdi tundma, et ma ei ole üks neist? Et mul oli taipu käia oma koolid ja teha karjääri? Et ma teen kõvasti tööd ja planeerin oma perekonda, mitte ei vaju «kogemata» keskharidusega koduperenaise vaesuslõksu?

Kui te, eestlased, tahate olla vaesed, eks te siis olge. Aga tegelikult pole me enam ammu ohvrite riik, me ei ole haledad. Mitte keegi ei pea leppima lihttöö või töötuse või emigreerumisega, sest tegelikult on kapitalismi kõige parem külg see, et igaüks võib endale ise oma õnne valada. Jah, riik peaks garanteerima, et oleks mõistlik miinimumpalk ja mõistlikud sotsiaalsed toetused, aga samas on see sinu enda asi, et kumbki neist ei oleks sinu asi! Miinimumpalk ei ole eesmärk, maailmavallutamine on!

Ma tahaksin öelda uhkusega, et sain just hunniku raha ja planeerisin endale puhkuse soojale maale. Ilma vautšerita, ilma säästupaanikata. Söön, kus tahan ja elan merevaatega hotellis ning ei häbene seda! Enne reisi ostan veel kuhja ägedaid riideid ka, mida rannaliival kanda, ning ei, ma ei kavatse oodata suvekleitide hankimiseks hilissügist hooajalõpu allahindlust.

Edukust tuleb premeerida, mitte ainult palgaga, vaid laiema ühiskondliku mentaliteedimuudatusega. Eesti on väga äge maa, mida ei väsi kiitmast ei välismaa ajalehed ega Twitteri-staarid. Ometi jääb aga rahvusvahelise kiituselaine eest pimedasse merepõhja varju kamp vinguvaid loobujaid, kes juba ette ei taha midagi oma elu parendamiseks ette võtta.

Nojah, vaene olla on samas turvaline. Ei pea pürgimisega tegelema ning peale selle, pärast veel mõni sugulane hakkab arvama, et oled karjerist või niisama rikas. See oleks ikka tõsine õnnetus. 

Tagasi üles