Proovisime järele: kuidas on kasutada päevade ajal hoopis menstruaaltassikest?

FOTO: Vida Press

Kuna juba mõnda aega mõlkus meeles seda va «menstruaaltassikest» proovida, vaatasin otsivalt ringi: kust saab. Suur oli mu üllatus, kui teda täitsa tavalises Viru keskuse apteegis leidus, veel suurem aga üllatus sellest, et kõik sünnitanud naisele mõeldud isendid olid ära müüdud ja riiulis haigutas tühi koht. Postimehe naisteportaali palvel jagab oma Mooncupi proovimise kogemust Alexia.

Ning kõige suurem oli minu üllatus siis, kui koduse väikelinna poe sama apteegi harust täpselt selle leidsin mida vaja – Mooncup A, kõigile, kes sünnitanud kasvõi keisrilõikega või vanust üle kolmekümne. Hind oli päris soolane, 40 euro ligi, aga lisaks kaubale endale sisaldus pakis ka põhjalik juhend nii eesti, vene kui inglise keeles ja väike riidest kotike asja enda ladustamiseks.

Pakkisin lahti, lugesin juhendi läbi ja panin keema – esmane ja tsüklitevaheline puhastus tähendab viit minutit keetmist. Seejärel siis proovima… Nuvaringi aastatepikkuse tarbijana läks paigaldamise osa imekergelt, aga tõepoolest on vahe, kumba volitmismeetodit  kasutada: U-ks keeramine on pisut järsem, «sisse» volditud variant on pehmem. Mina millegipärast eelistan U-varianti, võib-olla seetõttu, et see on Nuvaringi paigaldamisega sarnasem. Väljatirimise saba oli orignaalpikkuses tõesti ebamugav, nii et lähtudes juhendi näpunäidetetest, lõikasin selle lühemaks. Julgelt. No nii 5 mm jäi, kaks jompsu. Paigaldasin kuutopsiku siis ööseks paika. Viie minuti pärast olin unustanud, et see seal on.

FOTO: Tootja foto

Hommikul tabas esimene üllatus …

Kui viiemillimeetrine saba oli värskelt pestud tassil tõmbamiseks piisav, siis öö läbi libedust kogunud ja end kenasti vaakumisse tõmmanud tassiga oli juba teine lugu. Egas midagi, tuli lõpuks tassi põhjast tõmmata – sai kätte küll, aga võimlemist jätkus. Tass tühjaks, puhtaks, tagasi paika ja tööle. Viie minutiga olin taas unustanud, et ta seal on. Päeva sisse mahtus ka tunnike joogat. Ei tuletanud tassike ennast sealgi kuidagi meelde, eriti seetõttu, et päevad alles alguses ja hormoonvahendi tõttu ka üldiselt pigem nõrgad. Täis tassi muret veel pole kogenud.

See oli ka osaliselt põhjus, miks otsustasin tassi proovida – kui päevad nõrgad, tekitab tampoon väga ebameeldivat kuivust ja sideme kasutamisel on omad hädad. Õhtune tühjendamine ja sellele eelnenud nn võimlemine, mis taas põhjast haaramist nõudis, tuletas meelde juhendi õpetussõnu, et seda pole mitte tarvis «pärapõrgusse» toppida, vaid ikka kenasti «uksele». Tehtud ta sai, ning viis minutit hiljem oli taas unustatud.

Teine päev oli samasugune kui esimene, aga see, et päevad siis ka päriselt käima läksid, jäi täiesti märkamata – tõsiasi, et see nii on, selgus alles õhtust tassi tühjendades, mis mu suureks üllatuseks õnnestus täiesti ilma lagastamata (täis tassist polnud küll juttugi, aga siiski) – vaatamata sellele, et jälle oli vaja tassi põhjast tõmmata, et ta liikuma saada.

Üks tuttav rääkis kogemusest, et kui on tekkinud ikka korralik vaakum, ei aita ka pikem saba. Erinevate katsete tulemusel selgus, et vähemalt minul tuleb tassi kättesaamiseks võtta n-ö klassikaline tampooni paigaldamise asend – üks jalg vetsupotil, siis saab põhjast ilusti haarata. Tassi põhjast tõmbamine laseb õhu vahele ja seetõttu ongi nii lihtsam, seda kinnitab ka praktika. Ning kui juba asjad liiguvad, piisab ka lühikesest sabast, et asi kenasti vertikaalis hoida, jalg maha panna, end poti kohale sättida ja lõpuks sisu õigesse kohta ära valada.

Kokkuvõtteks võib vast öelda järgnevat:

  • Paigaldamine ja väljavõtmine on ebamugav – miinus.

See protseduur on siiski tibake ebamugavam kui aplikaatorita tampoonil. Harjutamisega saab ilmselt osavaks, aga sellegipoolest tasub selle harjutamise vajaduseks valmis olla ja rahulikult arvestada, et algul tuleb veidi pusida. Teisalt, teda ei tule sugugi nii kaugele panna kui tampooni, eriti aplikaatorita variandis ja minu kehva painduvuse juures on see siiski tilluke eelis.

  • Mugavus kasutamisel – pluss.

Seda, mis mind esmajärjekorras tampoonide juures häris, olen vist juba nimetanud, aga kõik need väiksed kiiksud, kuidas need paisudes ebamugavaks muutuvad, aevastuse peale välja nihkuvad jne ... Tassiga seda muret pole. Ka pole pole hirmugi, et see ise välja tuleb: selle kättesaamiseks tuleb pigem vaeva näha. Ja eriti mõnus on, et tassi enamasti ei tunnegi.

  • Igasuguste lõhnade puudumine – suur pluss!

Menstruraalverega kokku puutunud puuvill eritab õhuga kokku puutudes minu jaoks täiesti jäledat lõhna. Tassiga seda muret pole. Kõik, ka lõhn, seisab ilusti seespool, kuni tühjendamiseni ja siis on lihtne – tass tühjaks, pesta, tagasi. Puudub igasugune vajadus mingisuguste, kõige hullemal juhul lõhnastatud puuvillaproduktidega majandada. Isegi mees teatas õhul voodis ehtsa IT-mehe otsekohesusega, et kiidab uuenduse heaks – ma haisevat vähem!

  • Lekete puudumine – pluss.

Kui mõni räägib, et pisemate lekete tõttu on pesukaitse siiski vajalik, siis mina seda veel täheldanud pole. Mitte tilkagi pole kuhugi lekkinud.

Plussid võidavad. Võib öelda, et see on produkt, millest mina enam ei loobu. Lausa ahistav tundub vajadus rõngavaba perioodi lõppemise tõttu traditsiooniliste vahendite juurde tagasi pöörduda, sest nii vähe märgatavat ja elu segavat tsüklit polegi kunagi varem kogenud. 

Tagasi üles