Minu prohvetlik unenägu: ultraheli ei läinudki vaja

FOTO: Vida Press

Jäin esimest last ootama ajal, mil ultraheli oli nii uus asi, et seda sai raseduse jooksul teha vaid korra ja selleks tuli sõita kaugele Tartusse.  Heal juhul sai siis ka lapse soo teada, kui laps just sellel hetkel ennast õigest küljest näitas. Minu laps ei olnud oma soo avaldamisel lahke aga mulle polnud seda vajagi, teadsin juba niigi, kirjutab lugeja Astrid. 

Nimelt nägin veel enne, kui ise raseduse kohta kinnituse sain, unes, et lähen sünnitama, jõuan haiglasse, siis tekib pime pilt – täpselt nagu telekas, saadete vahel, tol ajal oli. Siis tuleb pilt tagasi ja lapsevoodis on hästi armas ja rõõmsameelne poiss. Teadsin kohe, et nii see lähebki. Ostsin ainult poiste asju kokku, vedasin vennaga kihla, et sünnib poiss, minu ema oli mures, et mis siis saab, kui ikkagi tütar sünnib ja mul pole ühtegi roosat asja ning varus neid igaks juhuks ise.

Üks asi unenäos ei andnud mulle rahu – miks ma ei näinud sünnitust? Miks oli vahepeal pimedus? Olin ise just meditsiinikooli lõpetanud ja oletasin kahte varianti – kas tuleb keisrilõige või kaotan teadvuse. Minu vanad kursusekaaslased, kellega seda arutasin, naersid keisrilõike variandi peale – me ju mõõtsime üksteise vaagnad kõik praktika käigus üle ja minu mõõtude juures ei olnud põhjust keisri vajadust isegi kaaluda. Mis sest, et kõik selle pimeda pildi tähenduslikkuses kahtlesid, teadsin ma, et ka see läheb täide, mida iganes see siis ka ennustas. Nägin seda unenägu kokku kolm korda ja muutumatul kujul.

Tähtsal päeval läksin haiglasse, sest veed tulid ära. Valud siiski ei alanud. Hakati esile kutsuma – ei mõjunud ei tablett ega süst. Kutsuti targem pea kohale ja see avastas, et see laps ei saa mingil juhul loomulikult sündida, selleks on liiga vähe ruumi (– pisike anatoomiline eripära). Alles sellist otsust kuuldes tuli mulle uuesti unenägu meelde. Naljakas, et ma selle just nüüd unustanud olin. Aga mida see muutnud oleks, kui oleksin juba haiglasse tulles teatanud, et personal võiks valmis olla kas minu minestamiseks või keisrilõikeks. Mulle tehti üldnarkoos – «pime pilt».  Kui ärkasin, olin juba poja ema. Loomulikult oli see poiss väga armas ja näitas oma huumorisoont juba sünnitusmajas.

Üks tähenduslik asi oli unenäos veel, mida alles aastaid hiljem taipasin: kui unes, pärast pildi taastumist, last voodis nägin, ei olnud tegu mitte vastsündinuga, vaid juba sellisega, kes ennast asjade najal üles upitab. Ei arvanud sellest sel ajal midagi, aga minuga juhtus lõikuse ajal midagi. Sellest ei rääkinud ükski meedik, isegi mu kursuseõde mitte, aga teadsin praktika ajast, et keisrilõige ei kesta kolm tundi ja sellistes kogustes verd ei pea samuti pärast üle kandma. Kuna mul läks lõikusel kaua aega ja hiljem mind öö läbi valvati ja tilgutati, nägin poissi alles hommikul. Muidugi ei roninud ta veel voodi servale püsti, aga ta oli siiski selleks ajaks juba kaheteist tunni vanune.

Tagasi üles