Kahtlusalune maisisiirup - mis see on ja miks seda vältida?

FOTO: Vida Press

Teadlikud tarbijad uurivad toidupakendilt hoolikalt, missugust magustajat tootes on kasutatud. Miks glükoosi-fruktoosisiirup võib tervisele kahjulikuks osutuda, selgitab biokeemik-toitumisteadlane Tiiu Vihalemm.

Glükoosi-fruktoosisiirup, mida vahel ka maisisiirupiks kutsutakse, ei ole iseenesest kahjulik, kahjulikuks võib saada selle hulk. Nimetus glükoosi-fruktoosisiirup on aga liiga üldine, toote etiketilt peaks olema võimalik aru saada, millisest taimest on siirup saadud. Näiteks peedisiirupi kasutajad ei häbene seda etiketile kirjutada. Sageli on aga teadliku tarbija terase pilgu alla jäänud siirupid kõik valmistatud maisist.

Suure fruktoosisisaldusega maisisiirup

Tänapäevane biotehnoloogia on muutnud maisitärklise ensümaatiliselt glükoosiks. Et aga glükoos on vähemagus, siis muudetakse teise ensüümi abil osa glükoosi fruktoosiks. Toote etiketil peaks olema kirjas fruktoosi-glükoosisiirup ja selle taga number, mis näitab fruktoosisisaldust. Nii tähendab fruktoosi-glükoosisiirup 90, et siirupis on 90 protsenti fruktoosi ja alla 10 protsendi glükoosi – pagari- ja kondiitritööstuse lemmik. Karastusjookides on tavaliselt kasutusel fruktoosi-glükoosisiirup 55. Üldiselt nimetatakse neid siirupeid suure fruktoosisisaldusega maisisiirupiteks ja maailmas tuntud lühend on HFCS (ingl k high fructose corn syrup). Meiegi tootjad võiksid hämamise asemel hakata seda lühendit kasutama koos fruktoosi osahulka näitava numbriga.

Kui leiad koostisest magustajana isoglükoosi, siis tähendab see ikkagi sedasama maisitärklist, kus fruktoosi osakaal võib vabalt olla 90 protsenti. Tore põhjendus sellise nime valimiseks: glükoos on muudetud oma isomeeriks fruktoosiks ja leidlikult nimetatakse seda isoglükoosiks.

Vaevalt et vähemagusat puhast glükoosisiirupit eriti kasutatakse. Sisetunde järgi otsusta, millist kondiitri- ja pagaritoodet, jogurtit, jäätist, hamburgerit, karastusjooki, hommikuhelbeid ja muud valmistoitu valid (kui üldse valid).

Milleks ettevaatus?

Euroopa toiduohutusamet on seisukohal, et kui fruktoosi päevane kogus söögis, kaasa arvatud mees, puu- ja juurviljades, marjades, mahlades ja suhkrus, ei ületa 40 grammi, ei tohiks tervisehädasid kaasneda. Ajaloo jooksul on aga puuviljade, juurviljade ja mee söömisega inimese päevane tarbitav fruktoosikogus jäänud alla 20 grammi. Nüüd, kui uus, odav, hõlpsalt transporditav ja käsitsetav magustaja on turule paisatud, laieneb tema kasutamine ka meil Euroopas.

Fruktoos ehk puuviljasuhkur on lauasuhkru ehk sahharoosi molekuli osa. Selles molekulis on ta seotud glükoosi ehk viinamarjasuhkruga. Suure fruktoosisisaldusega maisisiirup on fruktoosi ja glükoosi segu, mitte aga keemiline ühend, nagu on suhkur.

Fruktoos esineb looduses nii vabana kui ka seotult glükoosiga (sahharoosina) mees, puuviljades, õites, marjades ja enamikus juurviljades. Fruktoos on suhkrutest kõige magusam, kõige paremini vees lahustuv, kuid soolest aeglasema imendumisega kui glükoos.

Kui tarbida fruktoosi mett ja puuvilju süües ja mõistlikus koguses lauasuhkrut tarvitades, ei peaks fruktoos tekitama ainevahetusele probleeme. Peensooles imendumata jäänud liigne fruktoos liigub jämesoolde, kus bakterite elutegevuse tulemusena tekib sellest rohkesti gaase, nagu metaan ja vesinik. Suurema hulga fruktoosi söömine tekitab aga seedehäireid.

Fruktoosi imendumine oleneb toiduga saadud fruktoosi hulgast, seda on võimalik kiirendada glükoosi kaasabil, sest fruktoosi imendumine arvatakse olevat glükoosist sõltuv. Suurim on imendumine olukorras, kus glükoosi ja fruktoosi on võrdselt, seega on fruktoosi tarbimine suhkru koostises kõige otstarbekam.

Talletub rasvana maksas

Kui räägime veresuhkrust, siis mõtleme glükoosi hulka veres. Evolutsiooni jooksul on kujunenud olukord, et inimorganism vajab glükoosi hoopis rohkem kui fruktoosi – glükoosi saame põhiliselt tärklisest ning natuke sahharoosist ja laktoosist ehk piimasuhkrust. Suhkrute saamises peab valitsema tasakaal: palju glükoosi ja vähe fruktoosi. Erinevalt glükoosist ei stimuleeri fruktoos insuliini tootmist, mis tähendab, et lihased ei saa fruktoosi kasutada energia tootmiseks, vaid fruktoos talletatakse maksas rasvana.

Liigsest fruktoosist rasva sünteesimine tekitab aga maksarakkudes energianappuse, mis häirib glükoosi lülitumist maksarakkude ainevahetusse.

Kui ülemäärane fruktoosi tarbimine jätkub pikka aega, kahjustuvad maksarakud, maks rasvub ja saadab osa rasva verre, kasvab ka vererasvade hulk. Seega peab veres tekkima rohkem rasva transportivaid osakesi – tõuseb halva ehk LDL-kolesterooli tase, suureneb keha üldrasvumine, tekib vererõhu tõusu oht ja edasi juba südamehaiguste risk.

Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!

Tagasi üles